Postimees on täis Partsi ja Ansipi vastasseisu. Mis see siis tähendab? Tegelikkus on lihtsam nagu elu ikka. Põnev ja eepiline isikutevaheline vastasseis on mängitud välja reformi "büroo" poolt. Selle mõte on lihtne. Valitsuses on kujunenud viimastel kuudel välja „negatiivse konsensuse“ kultuur – koalitsioonipartnerite eelnõud ei leia kooskõlastamist ja asjalikku arutelu, vaid jäävad kuhugi Riigikantseleisse "rippuma".
Selle põhjuseks on ka asjaolu, et ei ole tekkinud arutelu, mille pinnalt oleks võimalik teha tervemõistuslikke kokkuleppeid. Mis kompromissikultuuri sa hing ikka tahad, kui enne arutelu öeldakse, et arutada ju võime, aga selle asja ellu rakendamine on võimalik "ainult üle kellegi laiba"?
Valitsused on tõhusad ja toimivad, kui valitseb positiivne konsensus – üksteise ideid toetatakse leevendatud kujul, saades aru et see tagab töövõime. Täna on maad võttev negatiivse konsensuse kultuur raskendamas nii valitsuse kui Riigikogu tööd, mis peab jälle veerandtunniseid istungeid. Võtmed selle asja lõpetamiseks on valitsusjuhi taskus. Just valitsusjuht peaks looma tiimis õhkkonna, kuidas leida ja teha kompromisse nõnda, et koalitsioonierakonnad ei peaks oma eesmärke ja ideid jalge alla tallama.
Saavutada valitsuses poliitiliste otsuste langetamine – selle eest saabki valitsusjuht ministritest kõrgemat palka. Paraku on minu meelest reformi "büroo" müünud Ansipile maha hoopis teise taktika: mitte soodustada konsensuse leidmist, vaid püüda korraldada karistusoperatsioone persoonide suhtes, lootes sellest partnerite "paindlikumat" suhtumist asjadesse. Seega, tahetakse näidata et mitte peaministri taga ei ole poliitilistes küsimustes otsustamatus kinni, vaid vastalistes persoonides, kellele nuhtlust jagades tulevad ka positiivsed otsused.
Valides välja Partsi loodetakse rõhuda ka sisemisele intriigile IRL-s. Paraku tehakse sellega totaalne valearvestus, kuna otsused, mille üle võitlus käib, on erakonna positsioonid. Tehakse ka teine valearvestus: võimendades Partsi-Ansipi vastasseisu asetatakse konflikti ka Ansipi isik. Saatus ei ole sellises olukorras ministrite suhtes kunagi soosiv.
Ilmselt nende nõuandjate seas reformis, kes Ansipit ässitavad Tysoni stiilile, on ka neid, kes tahaksid teda sisemiselt nõrgestada. Igal juhul on reform võtnud ette Suure Partsisõja, mis võiks olla isegi naljakas, kui ei takistaks normaalset tööd teha. Mitmed inimesed on küsinud: miks teie sellele lärmile krõbedalt ei vasta? Vastan neile siin: sest sellele ootusele nende taktika ongi üles ehitatud.
Sestap oleks vale sellega kaasa minna. See valitsus on hea ja suudaks palju rohkem, kui seda vaid veidike rohkem sooviksime. Soovitan ka reformil loobuda „Tysoni liinist“ – Eestil on täna vähem aega kui kaheteistkümne kuu eest. Mis me jändame.
No comments:
Post a Comment