Just Vabadussõja Võidusammas ja just nüüd!

Paar päeva pärast pidulikku aastapäeva tähistamist on korraga jällegi püstitatud küsimus Vabadussõja Võidusamba rajamisest loobumise kohta ja poliitikud kritiseerivad seda koos mitmete arhitektidega. Väidetakse, et samba rajamine lõhestab ühiskonda. Vaidlen ühemõtteliselt vastu. Samm-sammult on avalikkuse toetus sellele tööle hoopis kasvanud. Läinud aasta lõpus toetas samba rajamist muudetud kujul 74 % küsitletutest. Parim näide toetusest sambale on need üle 4500 inimese, kes on sammast toetanud rahaliselt. Muidugimõista on arhitektuuriline teostus vaid vaid üheks asjaoluks. Teine pool seisneb jällegi idees- pahameelt tuntakse, et soovitakse püstitada ausammast just Vabadussõjale, mitte abstraktsele vabadusele- poliitilisele, kunstilisele jm. Vaidlen vastu- Vabadussõda oligi inimese, rahvuse ja riigi vabaduse eelduseks. See ei olnud "üks sündmus", vaid võrdusmärk Eesti Vabariigi ja rahvuse poliitilise vabadusega. Kolmandaks, ettepanek lükata võidusamba rajamine veel kümneks aastaks edasi on küüniline. See tähendab seda, et see sõjaeelne põlvkond, kelle jaoks samba rajamisel on eriline tähendus, samba püstitamist oma silmadega enam ei näe. Kokkuvõtteks- ega sammas ei ole eesmärk, eesmärk on vabaduse järjepidevus. Selle tagatiseks on saada aru auvõlast möödunud põlvede ees.