Riigivastaste kuritegude seadus areneb edasi

Tegime Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheriga oma seadusandliku ettepaneku riigivastaste kuritegude peatüki reformimiseks karistusseadustikus. Ka Vabariigi Valitsus algatas Riigikogule arutamiseks karistusseadustiku muutmise seaduse. Täiendus võrreldes meie ettepanekuga: tehakse täpsustus riigireeturitelt konfiskeeritava vara küsimuses ja sätestatakse, et põhiseadusliku korra vastane ühendus tähendab ka territoriaalse terviklikkuse vastast ühendust.

Meie eelnõu sätestab lisaks valitsuse eelnõule täiendavalt: vägivallaga ähvardamise kui põhiseadusliku korra vägivaldse kukutamise kuriteo koosseisu ühe aluse, naturaliseeritud kodanikelt riigivastase kuriteo sooritamisel kodakondsuse äravõtmise, valimisõiguse ja avaliku usaldusameti pidamise õiguse äravõtmine riigivastase kuriteo sooritanult, politseiniku ja kaitseväelase üleskutsumine kohustuste rikkumisele kui kuritegu, iseseisvuse vastaste avalike üleskutsete tegemine kui kuritegu, sidepidamine välisriigiga riigireetmise eesmärgil kui kuriteo ja muid küsimusi.

Kaalusime tõsiselt ka seda, et erandjuhul vabastada vastutusest riigivastase kuriteo kavandaja, kui ta annab oma kaasosalised üles ja pole tekitanud kahju. Samuti oli meil tõsiselt kaalumisel ka põhiseadusliku korra defineerimise küsimus seaduses. Teatud analoogiat leiame Saksamaa karistusõiguses. Ja veel: tõsist läbiuurimist vajab keelatud erakonna ja mittetulundusühingu tegevuse jätkamine riigivastasel eesmärgil. Erki Nool pakkus arutelude käigus välja idee hoopis tsiviilvastutuse vallast: massilise korratuse organiseerijad vastutavad tekkinud tsiviilkahjude eest solidaarselt. Mida me taotleme: tahame ennetada võimalikke õiguslünki ja sedapidi ka kahandada tulevaste riigivastaste kavatsuste hulka. Loodan, et täiustatud seadusemuudatused voetakse venitusteta vastu veel sel istungjärgul.

Samas usun, et esitatakse veel asjalikke täiendusettepanekuid nii parlamendis kui avalikkuse poolt.

Mis üks krooni ja kolmkümmend kaks senti?

Tunnustan siiralt peamninistri valmisolekut täita seadust ja kohustada ametnikke süüliselt tekitatud kahju hüvitada. Samas olen veidi nõutu Ansipi kindlast matemaatilisest väidetest, et kahju tekitati vaid kroon ja kolmkümmend kaks senti.

Täpsustagem. Riigivastutuse seaduse järgi tuleb hüvitada inimestele, kelle ees riik ei täitnud oma kohustust, kogu varaline kahju. See võib ssisaldada erinevaid nõudeid ja varieeruda inimeste lõikes. Oluline on mõista, et kahjuks on kõik kulud ja tervise halvenemine, ida poleks aset leidnud, kui kohustus oleks täidetud õigeaegselt.

Teiseks. Distsipilnaarvastutse järgi peavad ametnikud hüvitama ka riigile tekitatud kahju, mille üheks osaks on need kulutused, mida riik pidi tegema täiendavalt nimetatud eksimuste tõtt. (inimeste juurdepalkamine, lisatöö jne).

Kolmandaks, intresside hüvitamiseks (mida Ansip silmas pidas) tuleb muuta kiiresti seadust et selliseid juhtumeid ka tulevikus vältida.

Nii et jutt kroonist ja kolmekümne kahest sendist ei ole pehmelt öeldes õige suurusjärk. Summad ja nende tekkimise mehhanism on teistsuguse iseloomuga.

Aegumine nõuete esitamiseks on kolm kuud. Eeldan, et peaminister on andnud koralduse vältida aegumist ja nõuded koguda ja distsiplinaarmenetluses tuvastud isikutele esitada.

Nüüd muust. Olen seisukohal, et Tallinna pensioniameti juhi nõue alluvatele unustada inimlikkus on vastuolus hea halduse tavadega, mida on tunnustanud põhiseadusliku väärtusena ka Riigikohus. Humanism ehk universaalne inimlikkus peaks olema just püüeldavaks hüveks avaliku võimu teostamisel. Selline korraldus alluvatele tuleb uue ringkirjaga tühistada kui põhiseadusevastane.

Proua Simmi naasmine

Üllatusega lugesin eile uudist, et proua Simm naaseb politseiametisse teenistusse juristi ametikohale, kus tema ülesandeks olevat õigusaktide seaduslikkuse kontroll. Seesama riik on oma õiguskaitseasutuse kaudu tunnistanud ta kahtlustatavaks riigireetmisele kaasaaitamises. Avalik teenistus ja seda eriti politseiasutuses teenimine eeldab usaldust. Koomiliselt mõjub kinnitus, et riigisaladustega pr. Simm politseitööl kokku ei puutu. Selline samm teeb mingitpidi riiki naeruväärseks. Mida siis teha? Õige on prokuröri seisukoht, et ta saaks taotleda ainult siis kahtlustatava eemaldamist ametikohalt kohtuotsuseni, kui see on seotud võimalusega uusi kuritegusid toime panna. Tõenäoliselt kahtlustus ei hõlma politseiteenistusega seotud asjaolusid. Avaliku teenistuse seadus räägib isiku ametist kõrvaldamisest, kui ta on purjus ja samuti distsiplinaarsüüteo menetlemise ajaks. Distisplinaarmenetlusega on jäädud hiljaks, kuna seda oleks tulnud teha kuu jooksul, alates asjaolude teadasaamisest. Jääb üle teha muudatus avaliku teenistuse seadusse, mis annaks õiguse teenistusse võtnud juhile peatada teenistussuhe isiku tunnistamisel kahtlustatavaks kuni kohtulahendini, sõltuvalt kahtlustuse raskusest. See ei tähenda, et eeldataks otsekui inimene on kuritegusid toime pannud. Lihtsalt riigivõimu teenimine eeldab inimeselt suuremat vastutust.

pronksiöö kohtuotsus on jama

Olen tutvunud kohtuotsuse täistekstiga ja väidan täie selgusega, et minu jaoks on kohtuotsuse selline motivatsioon täiesti arusaamatu. Kohtuotsuses öeldakse: kohtuliku uurimise käigus ei leidunud tõendeid selle kohta, et k o g u (minu sõrendus) see rahvamass, mis kogunes Tõnismäele ning hiljem osales massilises korratuses, oli sinna kogunenud just süüdistavate tegevuse tagajärjel.
Kohtuotsuses on piisavalt tõendeid selle kohta, et süüdistatavad tegelased pikka aega vaenu õhutamise ja provakatsioonide korraldamisega, mis tipnesid pronksiööga. Tõenditena on fikseeritud ka üleskutsed seadusevastaseks tegevuseks. Täiesti ilmne on ka põhjuslik seos massi kogunemise ja süüdistatavate tegevusega. Otsuses on juttu süüdistatavate suhtes kahtlastest tõenditest, mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Ehk teisisõnu, süüks oleks tarvis olnud otsesed tõendid, et süüdistatavad käskisid konkreetsetel inimestel lõhkuma hakata. Karistusõiguses on olemas süü jagunemine kavatsetuseks, otseseks ja kaudseks tahtluseks. Viimase puhul oleks pidanud isikud oma tegevuses süüteokoosseisus määratud tegu ette nägema või vähemalt möönma nende saabumise võimalikkust. Vähemalt kaudne tahtlus süüdistatavate tegevuses rahutuste organiseerimisel on minu hinnangul ilmselge. Seega on prokuröri otsus asi edasi kaevata asjakohane samm. Kohtuotsus kujutab kohtualuseid süütute ullikestena, kes tegid nalja ja ajasid mingit asja, millel raskete tagajärgede ja vägivallaga vahetut seost polnud. Esitatud tõenditest aga küll taolist muljet ei jää.

Pronksiöö kuritegude tõendamine ja kvalifitseerimine

Karistamatus tähendab tõenäosuse kasvu uute riigivastaste tegude sepitsemiseks. Tänase õigeksmõistva kohtuotsuse valguses on kõlanud mõtted, et ehk oli asi kehvalt tõendatud (Seppik) või seaduses sätestatud koosseisud kehvad (Lauristin).
Oluline on silmas pidada ka tegelikku kvalfikatsiooni, millena mingit tegevust õiguslikult. määratletakse.

Prokuratuur esitas süüdistuse järgneva paragrahvi alusel:
"§ 238. Massilise korratuse organiseerimine
Paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega."

Ilmselt ei suutnud prokurör tõendada, et kohtualused kutsusid inimesi kokku just lõhkuma ja rüüstama.
Usun, et lugedes kohtu all olnute tänaseidki avaldusi, oleks kindlam sanktsioon, mida süüdistajad võiksid kaaluda:
"§ 151. Vaenu õhutamine
(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga."

Ehkki, pole kahtlust, et vaadates sündmusi nende ajalises seoses, tasub meeldetuletuseks tuua ära ka tõsisem pragrahv, et mõnedel tegelastel võidujoovastus liiga suur ei oleks:

232. Riigireetmine
Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamise eest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevuses või riigisaladuseks tunnistatud teabe või Eestile välislepingu alusel edastatud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni salastatud teabe kogumise eest selle edastamise eesmärgil või selle edastamise eest välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule - karistatakse kolme- kuni viieteistaastase vangistusega.

Erivajadustega inimesed peavad seaduse järgi kogu kahju hüvitatud saama

Riik oma ministeeriumi kaudu ei ole suutnud seaduses ettenähtud toetusraha välja maksta. Inimestel on riigivastutse seaduse ja võlaõigusseaduse järgi nõuda
täies mahus kahju hüvitamist. Kui nad on pidanud tegema täiendavaid kulutusi seetõttu, et neil pole raha olnud (võtnud laenu jne) siis ka selle kahju hüvitaist saavad nad taodelda. On loogiline, et riik kompenseeriks ka intressi (6 % vastavalt riigivastutuse seadusele) neile inimestele. Kas selleks tuleb muuta täiendava sättega riigivastutuse seadust või piisab õiguse analoogia kohaldamisest, on juristide analüüsi koht.

Viisaka organisatsioonina peaks sotsiaalministeerium ise inimestele sellest võimalusest kahju hüvitamist taodelda teada andma. Täna seda tehtud minu teada veel ei ole. Kui kahju on hüvitatud, ei pea seda kinni maksma maksumaksja- riigivastutse seaduse järgi saab riik pööörata regressinõude vahetult kahju tekitanud isikute vastu. Siin on minister Maripuu teinud praktilise sammu nõude esitamiseks ning süüdlased õiguslikult tuvastanud. Loodan, et ka puuetega inimeste organisatsioonid ja meedia inimesi oma õigustest vastavalt riigivastutse seadusele teavitavad. Täna on jäänud ajakirjanduses need aspektid kajastamata.