Enn Sarve mälestades

Tänasel küüditamise mälestuspäeval meenutan laupäeval meie hulgast lahkunud vabadusvõitlejat Enn Sarve. Enn oli riigimees selle sõna parimas tähenduses. Olen kindel- kui ajad oleksid olnud teistsugused- oleks ta olnud sõjajärgse Eesti Vabariigi avaliku poliitika kirkamaid ja mõjukamaid suurkujusid: riigivanem, diplomaat või rahvusvaheline mõtleja. Saatus pani Ennu ette raskema tee, mida ta käis andunult ja väärikalt. Nii, nagu Andreas Oplatka pani Lennart Meri intervjuuraamatule pealkirjaks "Eestile elatud elu", väärib seda motot ka Enn. Enn oli lahkunutest viimane Rahvuskomitee meestest, kelle teod sidusid poliitiliselt ja riigiõiguslikult kokku sõjaeelse Eesti Vabariigi ja praeguse omariikluse aja. Nemad olid okupatsiooni tingimustes selge ja ühemõtteline kompass Eesti taotlustele: iseseisvuse ning demokraatia taastamine ja rahu. Ärgem unustagem, et sovetid vihkasid rahvuskomitee mehi rohkem kui natse, sest nägid neis sõja lõpul pikas plaanis õigusega oma huvidele palju ohtlikumat vastast. Tema tähtsaimaks teoks oli juristi ja humanistina rahvusvahelise õiguse ja inimliku õigluse aspektist Eesti Vabariigi saatuse hindamine ja täpne kaalumine ning kaasamõtlejatele edasi andmine. Tema teose "Õiguse vastu ei saa ükski" piibellik pealkiri võtabki kokku tema sõnumi ja töö. Kohtusime viimati kolmapäeval, siis ütles Enn, et mitu asja on pooleli: Rahvuskomiteest artikkel, artiklikogumiku asjad ja muu. Kui Eestis oleks kommet nimetada sõjalaevu riigimeeste nimede järgi, siis seda Enn Sarve elutöö vääriks. Muide, temaga suhtlemise muutis kahekordselt toredaks muhe huumor. Ta oli paljudelgi juhtudel kirglik ja äga, kuid ei kunagi mäleta ma teda kurjana. Loodan, et märtsiküüditamise päeval järgmistel aastatel peame kogunemistel meeles Ennu ja tema põhimõtteid. Enn väärib seda.