Juhtimisdžungel riigi äriühingutes

Täna arutas Riigikogu taas, kas keelata seadusega parlamendisaadikute kuulumine äriühingute nõukogudesse või mitte. Milles on probleem? Sest tundub ju tõesti piinlik, et me arutame niimoodi aastaid ühtepidi mikroskoopilist küsimust. Kas siis tõesti Riigikogu liikmete juhtimiskompetents on niivõrd asendamatu?

Probleem on selles, et riigi omaniku järelevalve teostamise poliitika Eesti Vabariigis puudub. Valitsuse ülesanne oleks seda teha ja see kujundada. Riigikontrolör tegi sellekohase ettepaneku, terve paki ettepanekuid ka rahandusministrile, tõsi küll eelmise valitsuse rahandusministrile, ja mutimullaauku need ettepanekud ka kadusid.

Tuletan meelde riigikontrolöri ettepanekut eelmisele valitsusele, milles ta tegi ettepaneku pärast omapoolset analüüsi, et äriühingutes Eesti Viljasalved, Werol Tehased olulise majandusliku kahju tekkimise üheks põhjuseks oli see, et nõukogud ei pööranud piisavat tähelepanu järelevalve ülesannete täitmisele.

Mul on kahju, et parlament ei ole seda raportit käsitlenud viisil, mis oleks sundinud valitsust tegema ka kohustuslikke järeldusi, vaid ehitab püramiidskeeme, et Riigikogu liikmed tulevikus saaksid ka juriidiliselt korrektselt kuuluda äriühingute nõukogudesse.

Äriühingute omanikuna ja sihtasutuste asutajana pole riik selgelt kindlaks määranud nõukogu järelevalveülesandeid ja nende teostamise nõudeid. Kirjalikku perioodilist ülevaadet juhatusele tehtud järelevalve sisust ja ulatusest nõukogud ministritele üldjuhul edasi ei anna jne, jne, jne. Valitseb üks džungel nende riigi äriühingute nõukogude korraldamisel täna, ütleb see raport meile.

Kesk ja reform pugesid teki alla

Täna arutas Riigikogu põhiseaduskomisjon Allar Jõksi ettepanekut riigi äriühingutes Riigikogu liikmete tegutsemine keelustada. Pärast pikka arutamist otsustati konsensuslikult toetada Jõksi ettepanekut ja asuda tulevikus seadust muutma. Sellega aga on mitmeid kurbi kogemusi, et taoline ettepanek võib aastateks Riigikokku pärast näilist heakskiitu vedelema jääda. Selle vältimiseks tegin komisjonile ettepaneku, et see seisukoht ei jääks vaid deklaratiivseks ning sellele järgneks ka konkreetne samm.

Minu ettepanekul oleks komisjon täna algatanud Riigikogu liikme staatuse seaduse § 28 muutmise, millega lisatakse ametite loetelule, mida Riigikogu liige ei tohi pidada, ka riigi osalusega äriühingu nõukogu liikmeks olek. Seda toetasid IRL (mina ja Mart Nutt) ning sotsid (Hannes Rumm) ning vastu olid ühel häälel ja ühel meelel Keskerakond ja Reformierakond. Seega tundub, et nädalavahetusel sõlmiti vaikselt KERE ning mindi plaani B peale - toetada Jõksi ettepanekut ainult näiliselt, aga mitte tegelikult. KERE sõlmimisest on paganama kahju - selliste tempude valguses muutub veelgi tähtsamaks uue õiguskantsleri isik. Jõks on mees, kes KERE survele vastas omapoolse suurema survega. Tahaks loota, et Indrek Teder saab Riigikogu toetuse korral taolise tembutamise vastukaaluks.

Jõksi ettepaneku vastased ütlevad et Riigikogu liikmete kuulumine äriühingute nõukogudesse tugevdab järelevalvet. Soovitan neil ja muudel huvilistel lugeda Riigikontrolli aruannet läinud kevadest omanikujärelevalve kohta riigi osalusega äriühingutes. Selles kirjutatakse: ”Nõukogude järelevalve juhatuse üle on ebaühtlane/…/valitseb oht, et äriühingud ja sihtasutused ei pruugi oma tegevuses lähtuda riigi kui omaniku ja asutaja huvidest/…/nõukogu liikmete roll äriühingutes ei ole selge.”

Kokkuvõtteks: tegemist on hävitava raportiga miljardite kroonide haldamise võimekuse (võimetuse) kohta.

Ühelt poolt on üldise riigi omanikujärelevalve poliitika puudumise valguses otsekui ebaoluline Riigikogu liikmete nõukogudesse kuulumine või mittekuulumine. Teistpidi on selge, et põhimõtteline valik on väga terav - kas põhiseadust võib rikkuda viiluhaaval?

Sellisel rikkumisel on ka rahas mõõdetav tähendus: kui Riigikogu liikmete kuulumine äriühingute nõukogudesse jätkub, siis ei ole tegelikult võimalik tagada olulist juhtimisprintsiipi ehk äriseadustikust tulenevat äriühingu nõukogu liikmete personaalset vastutust juhtimisotsuste eest. Pole juhus, et ministrid üldkoosoleku õiguses saatsid seenele riigikontrolli ettepanekud võtta vastutusele Weroli ja Viljasalve nõukogud kuhu kuulusid ka Riigikogu liikmed - käed jäid arusaadavalt liiga lühikeseks.

Tere, vana kere!

Allar Jõks vapustas Reformierakonda ja Keskerakonda sel nädalal oma (tõenäoliselt) viimase ettepanekuga ametis viia põhiseadusega kooskõlla praegune olukord, kus Riigikogu liikmed kuuluvad riigi äriühingute nõukogudesse, kuigi põhiseaduse järgi ei tohiks.
Jõksi loogika järgi tuleks selleks muuta Riigikogu liikme staatuse seadust viisil, mis sellise kuulumise riigi äriühingute nõukogudesse keelustaks.
Et Jõksil on õigus, teadsid IRL ja sotsid juba koalitsiooniläbirääkimiste käigus ning seetõttu oma esindajaid riigi äriühingute nõukogudesse ei saatnud. Ka Jõksi toonane kriitika selles asjas (kevadine märgukiri) sai ilmselt üheks otsustavaks ajendiks, miks Reform tegi „aateleppe” Keskiga, et Jõks maha võtta.

Mulle meenus sel nädalal uuesti Jõksi mahavõtmise päev. Ütlesin toona esimeste tunnete ajel ümberseisjatele, et Jõksil läks veel isegi hästi: nad olid tema peale nii verised, et nõuka-ajal oleks Jõks lihtsalt kinni pandud. Nüüd aga on ta veel paar kuud ametis ning vaguralt ust sulgeda pole tema stiil.

Mis saab edasi? Tõenäoline, et reform püüab sõlmida keskiga uue KERE leppe, et Jõksi ettepanek tagasi lükata.
Valida on variantide A ja B vahel. Variant A, hääletada järgmisel nädalal Riigikogus Jõksi ettepaneku tagasilükkamise poolt. Variant B oleks salakavalam, nagu juba nähtud erakondade rahastamise ettepaneku puhul: toetada näiliselt Jõksi ettepanekut, öelda, et mingit asja tuleb kohendada ja visata see ettepanek siis kapi taha tolmama.

Siis tuleb muidugi põhjendada, miks ettepanekut toetati, aga erakonna Riigikogu liikmed ikka nõukogudes istuvad? Seda riski maandas pisut Langi avaldus selle kohta, et seadust tuleks muuta, aga Riigikogu peaks hakkama tulevikus ise määrama parlamendiliikmeid äriühingute nõukogudesse.
Juriidiliselt on see muidugi nonsenss. Olgugi et Jõksi ettepanek oli see, et määraja ei tohiks olla minister, teostab üldkoosoleku õigusi ikkagi minister ja nii alluvad ka Riigikogu määratud liikmed ikkagi üldkoosolekule ehk ministrile. Kui aga panna üldkoosolekuks Riigikogu, siis oleme saanud Prantsuse Revolutsiooni aegse Konvendi ehk kollektiivse diktaatori ja lõpetanud Eestis mõneks ajaks võimude lahususe. Seega on Langi avaldus taas poliitika, mitte juriidika.

Minu seisukoht on lihtne. Ei ole hea jätta uuele õiguskantslerile seda dilemmat otsustamiseks kaela. Kui Riigikogu tegelikult tahab Jõksi ettepanekut toetada, võiks põhiseaduskomisjon esmaspäeval paralleelselt Jõksi ettepaneku arutamisega algatada ka Jõksi poolt ette pandud seadusemuudatuse. Kui seda ei tehta, on see selge signaal, et Riigikogu enamus ei soovi antud küsimuses Jõksi ettepanekut arvestada. Siis peaks Jõks järgima põhiseaduse § 142 sätet: kui organ ei ole kahekümne päevaga viinud akti kooskõlla põhiseadusega, pöördub õiguskantsler Riigikohtusse.

Miks ma seda praegu kirjutan: aga selleks, et püüda ära hoida KERE uut kokkulepet, näidates, et sel ei pruugi praegusel juhul mõtet olla: Jõks võib igal juhul põhiseaduse järgi minna oma allesjäänud ametiaja jooksul Riigikohtusse, sõltumata Riigikogu otsusest. Seega, on minu ettepanek Reformile: olge seekord paid ja ärge kokkulepet tehke. Sest igal leppel on õigused ja kohustused ja need kohustused võivad kalliks maksma minna.

Tühja sest parteivärgist, Eestist on kahju. Aga mis siis kui järgmine nädal läheb siiski musta stsenaariumi ja KERE tegemiseks nagu Jõksi mahavõtmisel? Eks siis ütleme Riigikogus kõik koos, kes kurvalt ja kes rõõmsalt: TERE JÄLLE, VANA KERE!

Erik, Lootsmann on Keski ja Reformi ristipoeg

Lugesin kurbusega Erik Salumäe hinnangut, mille järgi IRL on süüdi selles, et Värner Lootsmann jääb maavanema ametisse.

Eriku osundus sellele, et üks alus maavanema teenistusest vabastamiseks on koostöö mittelaabumine regionaalministri ja maavanema vahel, on iseenesest õige.

Ka on õige, et selleks on vajalik aasta möödumine emma-kumma ametiaja algusest. Täiesti meelevaldne on aga IRL-i süüdistamine, et otsekui selle sammuga IRL võtaks endale poliitilise vastutuse Lootsmanni edasise ametis püsimise eest.

Kuidas ja kelle poolt nimetati Värner Lootsmann ametisse, Erik? Värskendan Su mälu. Lootsmanni ametisse nimetamise korraldus kannab Andrus Ansipi allkirja, ning selle eest kannavad vastutust eelmise valitsuse teinud Reform, Kesk ja Rahvaliit. Tema vaderid olid Savisaar, Reiljan ja Ansip, kes vaatamata avalikule survele diili tegid.

Teadsime juba enne seda otsust, et sellest diilist on kannatanud avalikud huvid ja võitnud Kesk. Reimaale ei ole õige teha ülekohtuseid etteheiteid Lootsmanni asjas- ta algatas omapoolsed järelevalvemenetlused, mis kahjuks ei võimaldanud töntsi teenistusõiguse tõttu Lootsmanni suhtes teha seda, mida ta oma tegude ja tegematajätmistega väärinuks.

P.S. Lisan meeldetuletuseks Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõu 2006. aasta 2. veebruarist: „Valitsus arutab Värner Lootsmanni nimetamist Harju maavanemaks määratud ajaks 8. veebruarist 2006. a kuni 7. veebruarini 2011. a. Värner Lootsmanni diferentseeritud kuupalgamääraks määratakse eelnõu kohaselt 23 125 krooni 35. palgaastme järgi. Värner Lootsmannile makstakse lisatasu teenistusaastate eest vastavalt teenistusstaažile. Värner Lootsmanni avaliku teenistuse staaž seisuga 8. veebruar 2006. a on 10 aastat ja 8 päeva.”