Paanitsemine piirileppe ümber ajab meid ummikusse

Kuna avaldused piirileppe preambulast Tartu rahu kõrvaldada jätkuvad, juhin tähelepanu
mitmetele vähem mainitud asjaoludele. Esiteks, piirilepet ei saa juriidiliselt lahti haakida Eesti rahvusvahelis-õigusliku staatuse probleemist. Õiguskantsler Jõks rõhutas kolm aastat tagasi selgelt, et Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje, nagu oleks Eesti Vabariik....nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on juba 1940 kehtivuse kaotanud või piirilepe asendab täies mahus Tartu rahu. Samuti Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Lauri Mälksoo on sõnastanud selgelt oma arvamuses 7. veebruarist 2005: kui Eesti jätab ühepoolse deklaratsiooni tegemata Tartu rahu piirijoont mittepuudutava osa kehtivuse kohta, siis kaotab Tartu rahulepe kehtivuse täies mahus. Tartu rahuleppel on tähtsus siis, kui me ise oskame seda sisustada ja julgeme kasutada. Rahuleppe artikkel 2, millega Venemaa ütleb lahti oma ülemvõimust Eesti alale, on Venemaa jaoks ülimalt vastik asjaolu, mille kehtivuse eitamisel rajanevad põhilised kontseptuaalsed konfliktid kahepoolsetes suhetes. Kui rahulepe kaotas kehtivuse, siis polnud ka okupatsiooni, Eesti oli vabatahtlikult NL osa jne. Me avame selle pandora laeka täiesti tarviduseta. Juba üksnes võimaluse loomine, et rahvusvahelises õiguses oleks võimalik meie sammu tõlgendada kui rahuleppest loobumist on ohtlik ning kindlasti ei vasta Eesti huvidele. Seega on preambulas sisalduv viide Tartu rahule rahvusvahelise õiguse küsimus, mitte mingisugune sisepoliitiline meeldimise -mittemeeldimise probleem ning sellest lähtuvalt tuleb olukorda analüüsida.
Tuletan meelde, et Venemaa on teatanud, et ta võtab allkirja leppelt tagasi. Sellisel juhul ei ole Eesti parlamendil õiguslikult siin midagi teha- Viini konventsiooni järgi on võimalik leppest väljuda ning seda on Venemaa oma avaldusega juba teinud. Pean kahetsusväärseks Siim Kallase seisukohta et preambula oli sisepoliitiline provokatsioon. Toomas Savi Eestit ründav avaldus ei olnud nii ohtlik- parlamendiliige on oma sõnades vaba ja see andis lihtsalt Venemaale märku, et Venemaal tasub survet tugevdada- meie ühtsus mõraneb. Kallase avaldus oli aga komisjoni asepresidendi avaldus. Komisjoni liikmetelt eeldatakse, et nad ei esinda selle liikmesriigi huve, kes nad ametisse on määranud. See peaks kehtima ka vastupidiselt- et nad ei ründa sedasama liikmesriiki. Värskendan ka Kallase mälu: 1996 soovis ta välisministrina sõlmida nö tehnilise piirileppe ning teatas Venemaale valmisolekust mitte teha deklaratsiooni Tartu rahu kohta, lootes, et siis on võimalik piirilepe juba 1996 sõlmida. Kas selline poliitika oli tulemuslik, näeb igaüks 12 aastat hiljem. Mida siis teha: kõigepealt ei ole mõtet teha avaldusi, mis jätavad mulje sisulisest läbimõtlematusest.Teiseks, tuleks rahulikult küsida Venemaa ametlikku seisukohta piirileppe allkirja tagasivõtmise kohta ja sellest vastusest sõltuvalt esitada omapoolne järgnev ettepanek.Kuna probleemiks on Tartu rahu küsimus, kaaluksin ma tõsiselt dr. Mälksoo ettepanekut, et Eesti teeks kolmanda sammuna täiesti tsiviliseeritud ettepaneku pöörduda Tartu rahu kehtivuse küsimuses kõige autoriteetsemasse rahvusvahelise õiguise institutsiooni- ÜRO rahvusvahelisse kohtusse. Selle kohtualluvus on vabatahtlik ning Eesti huvid on kaitstud nii siis, kui Venemaa sellega nõustub ning meie positsiooni maailma silmis ei halvenda ka see, kui Venemaa keeldub. Meil ei ole vaja paanitseda ja naiivselt arvata, et võimaluse loomine õigusliku järjepidevuse katkemiseks muudab meie naabrisuhteid Venemaaga paremaks. Ärgem unustagem, et preambulat ei teinud me Venemaa tarbeks, vaid Eesti Vabariigi rahvusvahelise õiguse positsiooni arvestades.