Veiderdamine tuleb lõpetada!

Eilsel Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil sain suure üllatuse osaliseks. Kõrgemate ametiisikute palkade külmutamise eelnõu on parlamendi menetluses ja ootab vastuvõtmist.

Viis fraktsiooni on selle algatanud. Kolm õiguskantslerit (Jõks, Truuväli ja Teder) on pidanud seda põhiseaduspäraseks.

Eelnõu vastuvõtmisel hoitaks kokku vähemalt 70 miljonit krooni, millega eelarve tegijad on juba arvestanud. Ja korraga........????

Komisjoni istungil hakkavad Reform (Gräzin) ja Kesk (Sepp) nõudma täiendavaid ekspertiise, ümarlaudu jms. Eelnõu kuulutatakse häälekalt põhiseadusevastaseks.

Minu nõue eelnõu panna esimesele lugemisele kukutasid nad häälteenamusega läbi ja otsustasid, et asja hakatakse arutama järgmisel neljapäeval.
Eelnõu on parlamendi menetluses juba 18. juunist ja nüüd siis hakkame arutama???

Igor läks nii kaugele, et arvas et eelnõu ekspertiisiks tuleks kutsuda kohale professor Ameerikast või välismaa advokaate. Ühesõnaga: asi kisub klounaadiks ära. Mind imestab see, et klounimängimise on valinud ka valitsuspartei, kes kaasvastutab eelarve kokkupanemise eest.

Kas 70 miljonit on siis üle eelarves või? Kas sõnad kõigi toetuste ja avaliku sektori palkade külmutamise kohta ei käigi tippametnike kohta (ministrid ja Riigikogu)? Kolm kuud oleme veiderdanud või???

Ühesõnaga, minu ettepanek on lihtne: lõpetame pullitegemise ja võtame esmaspäeval vastu otsuse seda eelnõud kiiresti parlamendis edasi menetleda ja toetada. Kui selline teater käib ka valitsuses, siis mõni ime et seda eelarvet pole veel kokku saadud. Avaliku sektori kulutuste kokkuhoid on täna potjomkini küla, kui seda eelnõud vastu ei võeta.

Riigikogu kogunegu eriistungile

Teen ettepaneku, et lähema 72 tunni jooksul koguneks istungile Riigikogu, et kuulata valitsuse informatsiooni Vene-Gruusia sõja kohta ning võtta vastu omapoolne avaldus ning pöördumine teiste EL parlamentide ning kolmandate riikide parlamentide poole tegutsemiseks.

Kevadel võttis vastu Riigikogu omapoolse avalduse Gruusia terviklikkuse kaitseks seoses Venemaa 16.04.2008 avadlusega. Sel avaldusel oli agressiooni ennetav tähendus. Agressiooni ajal peame tegutsema kiiremalt.

Loogiline on pidev välis-, kaitse-, ja EL asjade komisjonide kogunemine, kuid parlamendi täiskogu kaal ja mandaat on oluliselt tugevam.
Meie huvides on näidata, et erinevad institutsioonid on suutelised kiirelt reageerima ajal, kus agressor loodab, et suvi ja olümpia hajutab maailma tähelepanu.

Meie naaberriik on alustanud teise riigi territooriumil sõjategevust ning see muudab paratamatult julgeolekupoliitilist situatsiooni. Peaksime olema valmis lähetama ka Riigikogu esindajad Gruusia parlamendile toetust avaldama nii muudes EL riikides kui ka vajadusel täiendavalt Gruusiasse.

Teine mõte oleks Riigikogu poolt korraldatav välkümarlaud erinevate EL riikide parlamentide esindajatele, mis võiks toimuda lähemate päevade jooksul.

Paanitsemine piirileppe ümber ajab meid ummikusse

Kuna avaldused piirileppe preambulast Tartu rahu kõrvaldada jätkuvad, juhin tähelepanu
mitmetele vähem mainitud asjaoludele. Esiteks, piirilepet ei saa juriidiliselt lahti haakida Eesti rahvusvahelis-õigusliku staatuse probleemist. Õiguskantsler Jõks rõhutas kolm aastat tagasi selgelt, et Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje, nagu oleks Eesti Vabariik....nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on juba 1940 kehtivuse kaotanud või piirilepe asendab täies mahus Tartu rahu. Samuti Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Lauri Mälksoo on sõnastanud selgelt oma arvamuses 7. veebruarist 2005: kui Eesti jätab ühepoolse deklaratsiooni tegemata Tartu rahu piirijoont mittepuudutava osa kehtivuse kohta, siis kaotab Tartu rahulepe kehtivuse täies mahus. Tartu rahuleppel on tähtsus siis, kui me ise oskame seda sisustada ja julgeme kasutada. Rahuleppe artikkel 2, millega Venemaa ütleb lahti oma ülemvõimust Eesti alale, on Venemaa jaoks ülimalt vastik asjaolu, mille kehtivuse eitamisel rajanevad põhilised kontseptuaalsed konfliktid kahepoolsetes suhetes. Kui rahulepe kaotas kehtivuse, siis polnud ka okupatsiooni, Eesti oli vabatahtlikult NL osa jne. Me avame selle pandora laeka täiesti tarviduseta. Juba üksnes võimaluse loomine, et rahvusvahelises õiguses oleks võimalik meie sammu tõlgendada kui rahuleppest loobumist on ohtlik ning kindlasti ei vasta Eesti huvidele. Seega on preambulas sisalduv viide Tartu rahule rahvusvahelise õiguse küsimus, mitte mingisugune sisepoliitiline meeldimise -mittemeeldimise probleem ning sellest lähtuvalt tuleb olukorda analüüsida.
Tuletan meelde, et Venemaa on teatanud, et ta võtab allkirja leppelt tagasi. Sellisel juhul ei ole Eesti parlamendil õiguslikult siin midagi teha- Viini konventsiooni järgi on võimalik leppest väljuda ning seda on Venemaa oma avaldusega juba teinud. Pean kahetsusväärseks Siim Kallase seisukohta et preambula oli sisepoliitiline provokatsioon. Toomas Savi Eestit ründav avaldus ei olnud nii ohtlik- parlamendiliige on oma sõnades vaba ja see andis lihtsalt Venemaale märku, et Venemaal tasub survet tugevdada- meie ühtsus mõraneb. Kallase avaldus oli aga komisjoni asepresidendi avaldus. Komisjoni liikmetelt eeldatakse, et nad ei esinda selle liikmesriigi huve, kes nad ametisse on määranud. See peaks kehtima ka vastupidiselt- et nad ei ründa sedasama liikmesriiki. Värskendan ka Kallase mälu: 1996 soovis ta välisministrina sõlmida nö tehnilise piirileppe ning teatas Venemaale valmisolekust mitte teha deklaratsiooni Tartu rahu kohta, lootes, et siis on võimalik piirilepe juba 1996 sõlmida. Kas selline poliitika oli tulemuslik, näeb igaüks 12 aastat hiljem. Mida siis teha: kõigepealt ei ole mõtet teha avaldusi, mis jätavad mulje sisulisest läbimõtlematusest.Teiseks, tuleks rahulikult küsida Venemaa ametlikku seisukohta piirileppe allkirja tagasivõtmise kohta ja sellest vastusest sõltuvalt esitada omapoolne järgnev ettepanek.Kuna probleemiks on Tartu rahu küsimus, kaaluksin ma tõsiselt dr. Mälksoo ettepanekut, et Eesti teeks kolmanda sammuna täiesti tsiviliseeritud ettepaneku pöörduda Tartu rahu kehtivuse küsimuses kõige autoriteetsemasse rahvusvahelise õiguise institutsiooni- ÜRO rahvusvahelisse kohtusse. Selle kohtualluvus on vabatahtlik ning Eesti huvid on kaitstud nii siis, kui Venemaa sellega nõustub ning meie positsiooni maailma silmis ei halvenda ka see, kui Venemaa keeldub. Meil ei ole vaja paanitseda ja naiivselt arvata, et võimaluse loomine õigusliku järjepidevuse katkemiseks muudab meie naabrisuhteid Venemaaga paremaks. Ärgem unustagem, et preambulat ei teinud me Venemaa tarbeks, vaid Eesti Vabariigi rahvusvahelise õiguse positsiooni arvestades.

Ettepanek: Otsustame Riigikogu palgareformi juuniks ära

Riigikogu töökorralduse komisjoni liikmed
Toomas Varek, Rain Rosimannus, Valdur Lahtvee, Karel Rüütli

Ärakiri: Heiki Sibul


Lugupeetav esimees

Peame vajalikuks põhjalikku tööd Riigikogu töökorra küsimuste menetlemisel. See töö võib, kuid ei pruugi kujuneda aastatepikkuseks. Meie hinnangul on asjakohane võimalikult ruttu heaks kiita need muudatusettepanekud, mis leiavad kõigi Riigikogus esindatud erakondade toetuse.

Kindlasti on meie komisjonis üks kõige kiiremat otsustamist vajav küsimuse Riigikogu palgasüsteemi muutmine.

Peame vajalikuks, et selles küsimuses käituks komisjon omapoolse seisukoha kujundamisel kiirelt ja otsustavalt. Teeme ettepaneku, et järgmisel komisjoni koosolekul 14. mail võetaks päevakorda küsimus Riigikogu palgakorralduse muutmisest.

Esmalt on vaja jõuda selgusele selles, millised erakonnad toetavad Riigikogu senise palgasüsteemi muutmist ja millised mitte. Kui komisjonis selgub, et lisaks Isamaa ja Res Publica Liidule ning Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale peavad ka teised parlamendiparteid vajalikuks palgasüsteemi muutmist, saame hakata arutama erinevaid lahendusi palgasüsteemi muutmiseks.

Palume kõigil komisjoni liikmetel enne kolmapäevast koosolekut arutada oma fraktsioonides Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmist, et tutvustada komisjonis fraktsiooni põhimõttelist suhtumist senise palgasüsteemi muutmise kohta.

Sellise tempoga küsimust arutades jõuame kindlasti palgasüsteemi muutmise osas otsusele juba selle Riigikogu istungjärgu lõpuks juunis.



Hannes Rumm Urmas Reinsalu

Kes siis riigikaitset juhib?

Ekslikult on avaldatud arvamust, otsekui tänane põhiseaduse muutmine muudab mingi institutsiooni pädevust riigikaitses. Nii see ei ole. See loob üksnes eelduse, et seadusandjal on vabamad käed riigikaitse seadustes juhtimisküsimuste lahendamiseks ja asetab seeläbi parlamendile suurema vastutuse küsimuse reguleerimisel. IRL fraktsioon toetas täna põhiseaduse muutmist selge tingimusega: see parlamendikoosseis peab võtma vastu seadused, mis panevad ühemõttliselt paika, kes ja kuidas riigikaitset juhivad. Jõusse saaksid seadusemuudatused astuda seejärel, kui on järgmise Riigikogu koosseisu poolt heaks kiidetud täna esimest korda vastu võetud põhiseaduse muutmise seadus. Omalt poolt pakun välja, et riigi kaitse üldjuhtimiseks tuleks sätestada järgnevad põhimõtted: rahuajal juhib riigikaitset kaitseminister, sõjaajal peaminister. Kaitseväge juhib kaitseväe juhataja, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul. See oleks regulatsioon, mis on vastavuses Kesk-Euroopa õigustraditsiooniga, ning määraks selge vastutuse. Tänane ebamäärane olukord erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juhtimise reguleerimisel on Eesti rahvuslikule julgeolekule ohtlik. Seega tuleb muudatused teha, seades eesmärgiks, et: käsuliin oleks selge ja toimiv, tagatud oleks kahesuunaline tsiviilkontroll (nii militaarse kui tsiviilse juhtimistasandi suhtes) ning säiiliks üldise kaitseväeteenistuse põhimõte.

No mis sa kostad!!!

Samm-sammult on täienemas nende riigikogu fraktsioonide read, kes leiavad, et parlamendi töökorras on vaja muutusi. Ütlen avameelselt, kartsin, et meie parlamendireformi ettepanekuid tervitatakse positiivselt vaid viisakusest, tegelikult soovitakse neid tähelepanuta jätta. Tunnistan täna, et eksisin. Selle nädala reaktsioon on olnud tormiline: 2 seaduseelnõud ja lisaks veel pakk ettepanekuid!!! Tõden rõõmuga, et mitmed fraktsioonid toetavad praktiliste ettepanekutega seaduseelnõude kujul meie kolme mehe ettepanekut: esiteks, roheliste ettepanek avalikustada komisjonide töö, teiseks keski ettepanek uurimiskomisjonide moodustamise kohta parlamendi vähemuse toel ja kolmandaks reformi valmisolek asuda läbi viima oluliste poliitiliste teemade kuulamise täiskogus. Reformi seisukoha muutmise üle on mul tõsiselt hea meel. kartsin et nad jäävad positsioonile et midagi pole vaja muuta ning saadikud töötavad niikuinii 24 tundi ööpäevas. Õnneks tuldi hoogsalt ja värskelt muutmisettepanekutega kaasa. Eile moodustati fraktsioonide töörühm esitatud ideede läbitöötamiseks. Kuid, tuletan meelde: üks parlamendireformi ettepanekute pool on asjalikum töökorraldus. Teine pool reformist on paralmendiliikmete vastutuse tõstmine. Viimase teema arutelust ei tohi me kõrvale jätta. Igal juhul, loodan, et käes on kaaluka parlamendireformi aeg. Ja mitte teosammul.

Esmane tagasiside parlamendireformi ideele

Aitäh kõigile, kes on pakkunud oma mõtteid ja kommentaare parlamendireformi paberile. Põhjalikem oli minu jaoks riigikontrolör Mihkel Oviiri arvamusartikkel tänases Maalehes, kus ta kutsus üles parlamenti kiiretele reformidele ja tunnistas, et Riigikogu töös on alanud teine ajajärk. Tema nending, et uue olukorraga kohanemisel on Riigikogu olnud nõrk, on range ja adekvaatne. Oviiri retsept juhib tähelepanu vajadusele vaadata parlamendil strateegilistes aruteludes ette perspektiivis 20-30 aastat. Lisan juurde, et see eeldab sarnase arutelu ettevalmistamise võimekust ennekõike valitsusasutustelt.

Liina Tõnissoni ettepanek arutelude läbiviimise kohta seaduse-eelnõude-vabal ajal on asjakohane. Eiki Nestorit tänan toetavate sõnade eest ja ütlen meenutuseks selgelt: infotunni vahetumaks muutmise idee pärineb eelmise Riigikogu koosseisu ajast sotsiaaldemokraatidelt. Eikil on täiesti õigus, et nende ettepanekute realiseerimiseks ei piisa seaduste muutmisest, see on ka küsimus iga parlamendierakonna ja poliitiku vaatesuuna nihkumisest. Peep Aru Reformierakonna poolt juhib tähelepanu ka e-Riigikogu ideele. Ka Ain Seppiku sõnad on arutelu toetavad. Tema kahtlus selle suhtes, kas suudame enamusdemokraatiast nihkuda kosensusdemokraatia suunas on põhjendatud, kuid ei õigusta minu meelest sellest katsest loobumist. Selle vajadusele juhtis ka Tõnis Saarts tähelepanu.

Jürgen Ligi meelest ei ole parlamenditöös midagi muuta vaja- kas osade asjade puhul on kõik juba korras või siis osade asjade puhul ei ole parlamendis piisavalt kompetentsi. Mis seal ikka, ka täiesti eitav arvamus täiendava töökoormuse suhtes on selge seisukoht. Lennart Meri on öelnud, et inimese elu on võitlus laiskusega. Eks seda võitust me siis Ligiga peame nende muudatuste arutamisel mõlemad oma sisemuses pidama. Siiski, vaevalt keegi julgeks väita, justkui tänane Riigikogu päevakava on nii pingeline, et aega jääb veel puudugi. Muidu tuleb välja nagu sõjaväeanektoodis, kus kindral küsib sõduritelt: noh, kas putru jätkub? Saab vastuseks: jah, ja jääb veel ülegi. Ja mis te siis ülejäägiga teete? Sööme ära ja jääb veel puudugi!

Enn Sarve mälestades

Tänasel küüditamise mälestuspäeval meenutan laupäeval meie hulgast lahkunud vabadusvõitlejat Enn Sarve. Enn oli riigimees selle sõna parimas tähenduses. Olen kindel- kui ajad oleksid olnud teistsugused- oleks ta olnud sõjajärgse Eesti Vabariigi avaliku poliitika kirkamaid ja mõjukamaid suurkujusid: riigivanem, diplomaat või rahvusvaheline mõtleja. Saatus pani Ennu ette raskema tee, mida ta käis andunult ja väärikalt. Nii, nagu Andreas Oplatka pani Lennart Meri intervjuuraamatule pealkirjaks "Eestile elatud elu", väärib seda motot ka Enn. Enn oli lahkunutest viimane Rahvuskomitee meestest, kelle teod sidusid poliitiliselt ja riigiõiguslikult kokku sõjaeelse Eesti Vabariigi ja praeguse omariikluse aja. Nemad olid okupatsiooni tingimustes selge ja ühemõtteline kompass Eesti taotlustele: iseseisvuse ning demokraatia taastamine ja rahu. Ärgem unustagem, et sovetid vihkasid rahvuskomitee mehi rohkem kui natse, sest nägid neis sõja lõpul pikas plaanis õigusega oma huvidele palju ohtlikumat vastast. Tema tähtsaimaks teoks oli juristi ja humanistina rahvusvahelise õiguse ja inimliku õigluse aspektist Eesti Vabariigi saatuse hindamine ja täpne kaalumine ning kaasamõtlejatele edasi andmine. Tema teose "Õiguse vastu ei saa ükski" piibellik pealkiri võtabki kokku tema sõnumi ja töö. Kohtusime viimati kolmapäeval, siis ütles Enn, et mitu asja on pooleli: Rahvuskomiteest artikkel, artiklikogumiku asjad ja muu. Kui Eestis oleks kommet nimetada sõjalaevu riigimeeste nimede järgi, siis seda Enn Sarve elutöö vääriks. Muide, temaga suhtlemise muutis kahekordselt toredaks muhe huumor. Ta oli paljudelgi juhtudel kirglik ja äga, kuid ei kunagi mäleta ma teda kurjana. Loodan, et märtsiküüditamise päeval järgmistel aastatel peame kogunemistel meeles Ennu ja tema põhimõtteid. Enn väärib seda.

Just Vabadussõja Võidusammas ja just nüüd!

Paar päeva pärast pidulikku aastapäeva tähistamist on korraga jällegi püstitatud küsimus Vabadussõja Võidusamba rajamisest loobumise kohta ja poliitikud kritiseerivad seda koos mitmete arhitektidega. Väidetakse, et samba rajamine lõhestab ühiskonda. Vaidlen ühemõtteliselt vastu. Samm-sammult on avalikkuse toetus sellele tööle hoopis kasvanud. Läinud aasta lõpus toetas samba rajamist muudetud kujul 74 % küsitletutest. Parim näide toetusest sambale on need üle 4500 inimese, kes on sammast toetanud rahaliselt. Muidugimõista on arhitektuuriline teostus vaid vaid üheks asjaoluks. Teine pool seisneb jällegi idees- pahameelt tuntakse, et soovitakse püstitada ausammast just Vabadussõjale, mitte abstraktsele vabadusele- poliitilisele, kunstilisele jm. Vaidlen vastu- Vabadussõda oligi inimese, rahvuse ja riigi vabaduse eelduseks. See ei olnud "üks sündmus", vaid võrdusmärk Eesti Vabariigi ja rahvuse poliitilise vabadusega. Kolmandaks, ettepanek lükata võidusamba rajamine veel kümneks aastaks edasi on küüniline. See tähendab seda, et see sõjaeelne põlvkond, kelle jaoks samba rajamisel on eriline tähendus, samba püstitamist oma silmadega enam ei näe. Kokkuvõtteks- ega sammas ei ole eesmärk, eesmärk on vabaduse järjepidevus. Selle tagatiseks on saada aru auvõlast möödunud põlvede ees.

Õnn on see, kui sul on oma riik

Soovin kõigile ilusat Vabariigi Aastapäeva.

Meie oma riik on tõeline õnn: see on eeldus ja tagatis kõikidele muudele õigustele ja vabadustele: majanduslikule edule, sõnavabadusele, meie keelele ja kultuurile. Teisisõnu, annab õiguse olla vaba inimene. Eesti Vabariik garanteerib meie igapäevaseid võimalusi palju rohkem, kui seda argiselt tajume. Suurte rahvaste jaoks on enda riiklik iseseisvus enesestmõistetavus. Väikeriikide jaoks jääb iseseisvaks saamine sõltuma alati pingutusest ja soodsatest võimalustest. On hea meel, et meile eelnenud sugupõlvede seas on olnud nii palju mehi ja naisi, kes on oma riigi mõtte äratamise, loomise, hoidmise ja taastamise nimel julgenud kaalule panna oma elu ja vabaduse. Loodan, et suudame olla nende nägemuse väärilised ja hoda meie riiki ausa, ärksa ja armastavana. Riigi sünnipäeval kõlbab ka soove esitada. Soovin siis, et järgmisel oma riigi aastakümnel oleksid huvide kõrval meie avalikus elus tugevateks tooniandjateks kaks väärtust: esiteks, põhimõtted; ja teiseks, konsensus. Konsensus on võimaldanud Eesti Vabariigi luua ja arendada; põhimõtted on sisemiste ja välimiste ohtude puhul alati vabariiki kaitsnud. Ah jaa, loodan, et kohtume homme kell 13.00 Tallinnas Tammsaare pargis avalikul Vabariigi Aastapäeva kontserdil! Ilusat Aastapäeva kõigile sõpradele, keda tean ja neile, kellega pole veel tuttavaks saanud.

KERE masin kahjuks töötab

Täna arutas Riigikogu põhiseaduskomisjon õiguskantsleri ettepaneku täitmist tunnistada põhiseadusevastaseks Riigikogu liikmete kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse.

Mäletatavasti otsustas Riigikogu suure häälteenamusega Jõksi seisukohta toetada ja asuda seadust muutma. Toona hoiatasin, et see on mitmete fraktsioonide jaoks ainult trikk tähelepanu hajutamiseks. Kahjuks ma ei eksinud.

Tänane hääletus põhiseaduskomisjonis näitaski, et kesk ja reform on saavutanud murelikukstegeva teineteisemõistmise ka selles küsimuses. Arutusel oli kaks eelnõu: keelata Riigikogu liikmete kuulumine äriühingute nõukogudesse. Seda toetasid IRLi ja sotside esindajad. Teine ettepanek oli, et Riigikogu liikmeid hakkaks äriühingute nõukogudesse ministri ettepanekul nimetama Riigikogu majanduskomisjon. See variant võitis – toetatuna keski ja reformi esindajate häältest.

Minu hinnangul on tegemist muudatusega, mis ei lahenda põhiseadusevastasust, vaid pigemini süvendab seda. Loodan, et see eelnõu, mis Riigikogu kõnetoolist homme üle antakse, jääb viimaseks pretsedendiks Kere-hääletusmasinale ning seda ei võeta seadusena kunagi vastu. Tänasel Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil töötas see masin kahjuks täistuuridel.

Tysoni liin valitsuses on vale

Postimees on täis Partsi ja Ansipi vastasseisu. Mis see siis tähendab? Tegelikkus on lihtsam nagu elu ikka. Põnev ja eepiline isikutevaheline vastasseis on mängitud välja reformi "büroo" poolt. Selle mõte on lihtne. Valitsuses on kujunenud viimastel kuudel välja „negatiivse konsensuse“ kultuur – koalitsioonipartnerite eelnõud ei leia kooskõlastamist ja asjalikku arutelu, vaid jäävad kuhugi Riigikantseleisse "rippuma".

Selle põhjuseks on ka asjaolu, et ei ole tekkinud arutelu, mille pinnalt oleks võimalik teha tervemõistuslikke kokkuleppeid. Mis kompromissikultuuri sa hing ikka tahad, kui enne arutelu öeldakse, et arutada ju võime, aga selle asja ellu rakendamine on võimalik "ainult üle kellegi laiba"?

Valitsused on tõhusad ja toimivad, kui valitseb positiivne konsensus – üksteise ideid toetatakse leevendatud kujul, saades aru et see tagab töövõime. Täna on maad võttev negatiivse konsensuse kultuur raskendamas nii valitsuse kui Riigikogu tööd, mis peab jälle veerandtunniseid istungeid. Võtmed selle asja lõpetamiseks on valitsusjuhi taskus. Just valitsusjuht peaks looma tiimis õhkkonna, kuidas leida ja teha kompromisse nõnda, et koalitsioonierakonnad ei peaks oma eesmärke ja ideid jalge alla tallama.

Saavutada valitsuses poliitiliste otsuste langetamine – selle eest saabki valitsusjuht ministritest kõrgemat palka. Paraku on minu meelest reformi "büroo" müünud Ansipile maha hoopis teise taktika: mitte soodustada konsensuse leidmist, vaid püüda korraldada karistusoperatsioone persoonide suhtes, lootes sellest partnerite "paindlikumat" suhtumist asjadesse. Seega, tahetakse näidata et mitte peaministri taga ei ole poliitilistes küsimustes otsustamatus kinni, vaid vastalistes persoonides, kellele nuhtlust jagades tulevad ka positiivsed otsused.

Valides välja Partsi loodetakse rõhuda ka sisemisele intriigile IRL-s. Paraku tehakse sellega totaalne valearvestus, kuna otsused, mille üle võitlus käib, on erakonna positsioonid. Tehakse ka teine valearvestus: võimendades Partsi-Ansipi vastasseisu asetatakse konflikti ka Ansipi isik. Saatus ei ole sellises olukorras ministrite suhtes kunagi soosiv.

Ilmselt nende nõuandjate seas reformis, kes Ansipit ässitavad Tysoni stiilile, on ka neid, kes tahaksid teda sisemiselt nõrgestada. Igal juhul on reform võtnud ette Suure Partsisõja, mis võiks olla isegi naljakas, kui ei takistaks normaalset tööd teha. Mitmed inimesed on küsinud: miks teie sellele lärmile krõbedalt ei vasta? Vastan neile siin: sest sellele ootusele nende taktika ongi üles ehitatud.

Sestap oleks vale sellega kaasa minna. See valitsus on hea ja suudaks palju rohkem, kui seda vaid veidike rohkem sooviksime. Soovitan ka reformil loobuda „Tysoni liinist“ – Eestil on täna vähem aega kui kaheteistkümne kuu eest. Mis me jändame.

Mis saab Kristjan Raua muuseumist?

Teatavasti on päevakorda kerkinud Kristjan Raua Majamuuseumi tegevuse ümberkorraldamine. Kultuurirahvas tegi sel nädalal pöördumise, milles nõudis muuseumi tegevuse jätkumist. Käisin täna muuseumis "sündmuskohaga" tutvumas.

Soovitan kõigil muuseumi külastada (avatud N-L kell 10-17). Maja on projekteerinud Herbert Johanson Raua enda eskiisi järgi. Muuseumis käib juhataja sõnul aastas ligi 2000 inimest, ennekõike nõmmekad ja Mustamäe-Nõmme koolide lapsed.

Raua tähendusest meie kultuuriloos ei ole vaja rääkida, ka ei ole meil säilinud palju taolisi majamuuseume koos tarbeesemetega. Seega, muuseum peab jääma ja arenema. Täna vajab hoone remonti. Muuseumi staatuse muudab eripäraseks see, et maja omanik ei ole mitte riik, vaid Kristjan Raua tütar, kes suuremeelselt on võimaldanud 1984. aastal loodud muuseumi tegevuse jätkumist.

Kõnelesin täna ka Eesti Kunstimuuseumi peadirektori Marika Valguga. Tema suhtumine ei jätnud mulle kahtlust, et soovib muuseumi tegevuse jätkumist. Küsimus on selles, millisel kujul ja kust tuleb raha? On tunnustamistvääriv, et Nõmme linnaosavalitsuse juht Rainer Vakra on teatanud valmisolekust võtta muuseumi majandamine linna õlgadele. Mina peaksin täna oluliseks, et muuseum jääks sisuliselt seotuks kunstimuuseumiga. Oli ju Raud Eesti Kunstimuuseumi alusepanija.

Tähtis on lahendada küsimus, kuidas saab riigi rahast toetada eraisikule kuuluvat hoonet. Usun, et üheks võimaluseks oleks luua Kristjan Raua Muuseumi Sõprade Selts, kelle kaudu saaks taolist juriidilist probleemi lahendada. Täna muuseumis kohvi juues ja vaadates Raua portreed tuli ette ka täiendav mõte. Raud on Eesti rahatähe peal kujutatud kultuuritegelane. Eesti Panga Muuseumis on ka Raua vahakuju. Eesti Pank võiks võtta Raua muuseumi oma šefluse alla. Nii võiks muuseumi sisuline tegevus olla seotud Eesti Kunstimuuseumiga, vormiliselt võiks muuseumi ülalpidamist tagada pank.

Juhin tähelepanu, et pank on täna ka Maardu mõisa omanik. Raua muuseumi haldamise ülevõtmine ei oleks selle kõrval midagi kohatut. Pakkusin selle mõtte ka proua Valgule välja. Loodan, et lähinädalatel saavad kindluse Raua tütar, muuseumirahvas ja kultuuriavalikkus, et muuseum jääb ning leitakse remondivahendid.

Vabad valimised Tallinnas solgitakse ära

Rahvusvaheline arusaam vabadest ja õiglastest valimistest ei puuduta üksnes protseduuride täitmist valimispäeval. See eeldab ka valimiskampaania jooksul võrdsete võimaluste pakkumist kandidaatidele ja kandideerivatele erakondadele.

Nagu näha Savisaare eilsest telesaatest ja nendest kümnetest miljonitest, mida kasutatakse mõtestatud tegevusega maksumaksja rahast, et anda ühele poliitilisele jõule konkurentsieelis, on õiguslikust aspektist täiesti reaalseks muutunud oht, et Tallinnas me ei saa kõneleda tegelikkuses vabadest valimistest Eesti põhiseaduse ja rahvusvaheliste standardite järgi. Ütlen seda juristina täiesti tõsiselt: kusagile tuleb selles tsirkuses õiguslik joon vedada, muidu avastame järgmisel aastal, et me ei ela linnas, vaid parteis.

Enne möödunud valimisi, kui linnaosade propagandalehed ilmusid veel kord kuus (peatselt hakkavad ilmuma kaks korda kuus) ning ei osatud linna-tv-d veel ette näha, esitasin linnapropaganda kohta arupärimise õiguskantslerile. Jõks ütles toona selgelt:" Erakonnavõrdsus ei tähenda mitte ainult võrdset võimalust kandideerida valimistel, vaid võrdsust ka erakonnale reklaami tegemise ning valimiskampaania läbiviimise tingimustes".

Jõks jõudis ka järeldusele, et "arvamuste turg" peab jääma võimude mõjutustest vabaks, just seda põhiseadusliku väljendusvabaduse rikkumist me näeme. Põhiseadusevastaseks peab ka riigiõiguse õppejõud Taavi Annus "riikliku propagandaettevõtte" loomist. Jõks hoiatas ka selgelt, et niisugust poliitikute reklaamimist võib käsitleda ka kui varjatud erakondade rahastamist.

Kogu arupärimise vastus on aadressil: http://www.oiguskantsler.ee/index.php?pageID=138.

Võtame kokku: maksumaksja rahaga propaganda on lisaks kõlbelisele küsitavusele ka põhiseadusevastane, sest kätkeb endas väljendusvabaduse positiivset piiramist, võrdsusõiguse rikkumist ja vabade valimiste printsiibi rikkumist.

Kui uus õiguskantsler ametis, teen kindlasti tõsise pöördumise ka tema poole. See jant on enamikule inimestele täna naljaasi, kuid homme nutuasi, sest praegu käib poliitiliste pretsedentide loomine.

Juhtimisdžungel riigi äriühingutes

Täna arutas Riigikogu taas, kas keelata seadusega parlamendisaadikute kuulumine äriühingute nõukogudesse või mitte. Milles on probleem? Sest tundub ju tõesti piinlik, et me arutame niimoodi aastaid ühtepidi mikroskoopilist küsimust. Kas siis tõesti Riigikogu liikmete juhtimiskompetents on niivõrd asendamatu?

Probleem on selles, et riigi omaniku järelevalve teostamise poliitika Eesti Vabariigis puudub. Valitsuse ülesanne oleks seda teha ja see kujundada. Riigikontrolör tegi sellekohase ettepaneku, terve paki ettepanekuid ka rahandusministrile, tõsi küll eelmise valitsuse rahandusministrile, ja mutimullaauku need ettepanekud ka kadusid.

Tuletan meelde riigikontrolöri ettepanekut eelmisele valitsusele, milles ta tegi ettepaneku pärast omapoolset analüüsi, et äriühingutes Eesti Viljasalved, Werol Tehased olulise majandusliku kahju tekkimise üheks põhjuseks oli see, et nõukogud ei pööranud piisavat tähelepanu järelevalve ülesannete täitmisele.

Mul on kahju, et parlament ei ole seda raportit käsitlenud viisil, mis oleks sundinud valitsust tegema ka kohustuslikke järeldusi, vaid ehitab püramiidskeeme, et Riigikogu liikmed tulevikus saaksid ka juriidiliselt korrektselt kuuluda äriühingute nõukogudesse.

Äriühingute omanikuna ja sihtasutuste asutajana pole riik selgelt kindlaks määranud nõukogu järelevalveülesandeid ja nende teostamise nõudeid. Kirjalikku perioodilist ülevaadet juhatusele tehtud järelevalve sisust ja ulatusest nõukogud ministritele üldjuhul edasi ei anna jne, jne, jne. Valitseb üks džungel nende riigi äriühingute nõukogude korraldamisel täna, ütleb see raport meile.

Kesk ja reform pugesid teki alla

Täna arutas Riigikogu põhiseaduskomisjon Allar Jõksi ettepanekut riigi äriühingutes Riigikogu liikmete tegutsemine keelustada. Pärast pikka arutamist otsustati konsensuslikult toetada Jõksi ettepanekut ja asuda tulevikus seadust muutma. Sellega aga on mitmeid kurbi kogemusi, et taoline ettepanek võib aastateks Riigikokku pärast näilist heakskiitu vedelema jääda. Selle vältimiseks tegin komisjonile ettepaneku, et see seisukoht ei jääks vaid deklaratiivseks ning sellele järgneks ka konkreetne samm.

Minu ettepanekul oleks komisjon täna algatanud Riigikogu liikme staatuse seaduse § 28 muutmise, millega lisatakse ametite loetelule, mida Riigikogu liige ei tohi pidada, ka riigi osalusega äriühingu nõukogu liikmeks olek. Seda toetasid IRL (mina ja Mart Nutt) ning sotsid (Hannes Rumm) ning vastu olid ühel häälel ja ühel meelel Keskerakond ja Reformierakond. Seega tundub, et nädalavahetusel sõlmiti vaikselt KERE ning mindi plaani B peale - toetada Jõksi ettepanekut ainult näiliselt, aga mitte tegelikult. KERE sõlmimisest on paganama kahju - selliste tempude valguses muutub veelgi tähtsamaks uue õiguskantsleri isik. Jõks on mees, kes KERE survele vastas omapoolse suurema survega. Tahaks loota, et Indrek Teder saab Riigikogu toetuse korral taolise tembutamise vastukaaluks.

Jõksi ettepaneku vastased ütlevad et Riigikogu liikmete kuulumine äriühingute nõukogudesse tugevdab järelevalvet. Soovitan neil ja muudel huvilistel lugeda Riigikontrolli aruannet läinud kevadest omanikujärelevalve kohta riigi osalusega äriühingutes. Selles kirjutatakse: ”Nõukogude järelevalve juhatuse üle on ebaühtlane/…/valitseb oht, et äriühingud ja sihtasutused ei pruugi oma tegevuses lähtuda riigi kui omaniku ja asutaja huvidest/…/nõukogu liikmete roll äriühingutes ei ole selge.”

Kokkuvõtteks: tegemist on hävitava raportiga miljardite kroonide haldamise võimekuse (võimetuse) kohta.

Ühelt poolt on üldise riigi omanikujärelevalve poliitika puudumise valguses otsekui ebaoluline Riigikogu liikmete nõukogudesse kuulumine või mittekuulumine. Teistpidi on selge, et põhimõtteline valik on väga terav - kas põhiseadust võib rikkuda viiluhaaval?

Sellisel rikkumisel on ka rahas mõõdetav tähendus: kui Riigikogu liikmete kuulumine äriühingute nõukogudesse jätkub, siis ei ole tegelikult võimalik tagada olulist juhtimisprintsiipi ehk äriseadustikust tulenevat äriühingu nõukogu liikmete personaalset vastutust juhtimisotsuste eest. Pole juhus, et ministrid üldkoosoleku õiguses saatsid seenele riigikontrolli ettepanekud võtta vastutusele Weroli ja Viljasalve nõukogud kuhu kuulusid ka Riigikogu liikmed - käed jäid arusaadavalt liiga lühikeseks.

Tere, vana kere!

Allar Jõks vapustas Reformierakonda ja Keskerakonda sel nädalal oma (tõenäoliselt) viimase ettepanekuga ametis viia põhiseadusega kooskõlla praegune olukord, kus Riigikogu liikmed kuuluvad riigi äriühingute nõukogudesse, kuigi põhiseaduse järgi ei tohiks.
Jõksi loogika järgi tuleks selleks muuta Riigikogu liikme staatuse seadust viisil, mis sellise kuulumise riigi äriühingute nõukogudesse keelustaks.
Et Jõksil on õigus, teadsid IRL ja sotsid juba koalitsiooniläbirääkimiste käigus ning seetõttu oma esindajaid riigi äriühingute nõukogudesse ei saatnud. Ka Jõksi toonane kriitika selles asjas (kevadine märgukiri) sai ilmselt üheks otsustavaks ajendiks, miks Reform tegi „aateleppe” Keskiga, et Jõks maha võtta.

Mulle meenus sel nädalal uuesti Jõksi mahavõtmise päev. Ütlesin toona esimeste tunnete ajel ümberseisjatele, et Jõksil läks veel isegi hästi: nad olid tema peale nii verised, et nõuka-ajal oleks Jõks lihtsalt kinni pandud. Nüüd aga on ta veel paar kuud ametis ning vaguralt ust sulgeda pole tema stiil.

Mis saab edasi? Tõenäoline, et reform püüab sõlmida keskiga uue KERE leppe, et Jõksi ettepanek tagasi lükata.
Valida on variantide A ja B vahel. Variant A, hääletada järgmisel nädalal Riigikogus Jõksi ettepaneku tagasilükkamise poolt. Variant B oleks salakavalam, nagu juba nähtud erakondade rahastamise ettepaneku puhul: toetada näiliselt Jõksi ettepanekut, öelda, et mingit asja tuleb kohendada ja visata see ettepanek siis kapi taha tolmama.

Siis tuleb muidugi põhjendada, miks ettepanekut toetati, aga erakonna Riigikogu liikmed ikka nõukogudes istuvad? Seda riski maandas pisut Langi avaldus selle kohta, et seadust tuleks muuta, aga Riigikogu peaks hakkama tulevikus ise määrama parlamendiliikmeid äriühingute nõukogudesse.
Juriidiliselt on see muidugi nonsenss. Olgugi et Jõksi ettepanek oli see, et määraja ei tohiks olla minister, teostab üldkoosoleku õigusi ikkagi minister ja nii alluvad ka Riigikogu määratud liikmed ikkagi üldkoosolekule ehk ministrile. Kui aga panna üldkoosolekuks Riigikogu, siis oleme saanud Prantsuse Revolutsiooni aegse Konvendi ehk kollektiivse diktaatori ja lõpetanud Eestis mõneks ajaks võimude lahususe. Seega on Langi avaldus taas poliitika, mitte juriidika.

Minu seisukoht on lihtne. Ei ole hea jätta uuele õiguskantslerile seda dilemmat otsustamiseks kaela. Kui Riigikogu tegelikult tahab Jõksi ettepanekut toetada, võiks põhiseaduskomisjon esmaspäeval paralleelselt Jõksi ettepaneku arutamisega algatada ka Jõksi poolt ette pandud seadusemuudatuse. Kui seda ei tehta, on see selge signaal, et Riigikogu enamus ei soovi antud küsimuses Jõksi ettepanekut arvestada. Siis peaks Jõks järgima põhiseaduse § 142 sätet: kui organ ei ole kahekümne päevaga viinud akti kooskõlla põhiseadusega, pöördub õiguskantsler Riigikohtusse.

Miks ma seda praegu kirjutan: aga selleks, et püüda ära hoida KERE uut kokkulepet, näidates, et sel ei pruugi praegusel juhul mõtet olla: Jõks võib igal juhul põhiseaduse järgi minna oma allesjäänud ametiaja jooksul Riigikohtusse, sõltumata Riigikogu otsusest. Seega, on minu ettepanek Reformile: olge seekord paid ja ärge kokkulepet tehke. Sest igal leppel on õigused ja kohustused ja need kohustused võivad kalliks maksma minna.

Tühja sest parteivärgist, Eestist on kahju. Aga mis siis kui järgmine nädal läheb siiski musta stsenaariumi ja KERE tegemiseks nagu Jõksi mahavõtmisel? Eks siis ütleme Riigikogus kõik koos, kes kurvalt ja kes rõõmsalt: TERE JÄLLE, VANA KERE!

Erik, Lootsmann on Keski ja Reformi ristipoeg

Lugesin kurbusega Erik Salumäe hinnangut, mille järgi IRL on süüdi selles, et Värner Lootsmann jääb maavanema ametisse.

Eriku osundus sellele, et üks alus maavanema teenistusest vabastamiseks on koostöö mittelaabumine regionaalministri ja maavanema vahel, on iseenesest õige.

Ka on õige, et selleks on vajalik aasta möödumine emma-kumma ametiaja algusest. Täiesti meelevaldne on aga IRL-i süüdistamine, et otsekui selle sammuga IRL võtaks endale poliitilise vastutuse Lootsmanni edasise ametis püsimise eest.

Kuidas ja kelle poolt nimetati Värner Lootsmann ametisse, Erik? Värskendan Su mälu. Lootsmanni ametisse nimetamise korraldus kannab Andrus Ansipi allkirja, ning selle eest kannavad vastutust eelmise valitsuse teinud Reform, Kesk ja Rahvaliit. Tema vaderid olid Savisaar, Reiljan ja Ansip, kes vaatamata avalikule survele diili tegid.

Teadsime juba enne seda otsust, et sellest diilist on kannatanud avalikud huvid ja võitnud Kesk. Reimaale ei ole õige teha ülekohtuseid etteheiteid Lootsmanni asjas- ta algatas omapoolsed järelevalvemenetlused, mis kahjuks ei võimaldanud töntsi teenistusõiguse tõttu Lootsmanni suhtes teha seda, mida ta oma tegude ja tegematajätmistega väärinuks.

P.S. Lisan meeldetuletuseks Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõu 2006. aasta 2. veebruarist: „Valitsus arutab Värner Lootsmanni nimetamist Harju maavanemaks määratud ajaks 8. veebruarist 2006. a kuni 7. veebruarini 2011. a. Värner Lootsmanni diferentseeritud kuupalgamääraks määratakse eelnõu kohaselt 23 125 krooni 35. palgaastme järgi. Värner Lootsmannile makstakse lisatasu teenistusaastate eest vastavalt teenistusstaažile. Värner Lootsmanni avaliku teenistuse staaž seisuga 8. veebruar 2006. a on 10 aastat ja 8 päeva.”