Härra Mutli, ärme sega vett!

Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli viskus, nagu arvata oligi, linnavalitsuse kaitsele, väites, et kogu hinnatõusu võimaldas erastamine. Veelkord: väidan, et seadusega on võimalik paika panna (ja seda lubab ka Euroopa konkurentsiõigus) veemonopoli maksimaalne mõistlik kasum. Seadusandlikud muudatused tuleb selguse huvides kiiresti jõustada. Selle kasumi määr ei tohi Euroopa praktika järgi ületada 10 % selles valdkonnas. Tallinna Vee puhaskasum oli aga viidatud Eesti Ekspressi artikli järgi 41%! Erastamisleping ei puutu asjasse: seaduse ja lepingu vastuolu korral kehtib seadus. Ka linn on jätnud hooletusse oma regulaatoriülesanded ja on meelsasti Euroopa konkurentsiõiguse põhimõtete vastaselt toetanud järgnevaid hinnatõuse aastatel 2004-2010 52% ulatuses. Võimas! Miks on seda tehtud keskerakonna linnavalitsuse poolt, härra Mutli? Eksitav on väide erastamislepingule, sest seda muutis Keskerakonna linnavalitsus ju 2006 aastal ise (selle lepingu muutmise võiks avalikustada) ning seeläbi võeti Tallinna Veelt maha kanaliseerimiskohustus.
Väidan, et seadusega saab Tallinnas vee hinda langetada. Väidan, et vee hinda saaks piirata ka linnavalitsus, kuid seda pole soovitud teha. Vastupidi, Tallinna linna üksikakt, millega kooskõlastati vee hind on vastuolus ka kehtiva seadusega, sest põhjendatud tulukuse mõiste on valesti sisustatud. Need naljad maksavad igale perele Tallinnas sadu kroone aastas, mida saaks muidu säästa. Need naljad suurendavad ka kogu üleriigilist inflatsiooni.
Härra Mutli, ma olen valmis teiega avalikult diskuteerima selle üle, mida teha Tallinna veemajanduses ja kes mida valesti tegi. Kas julgete seda teha või mitte?

Lisaeelarve ohvriks ei tohiks olla koduomanikud

Maamaksu kahekordistamine on ülekohtune ja koduomanikele talumatu samm.
Rahandusministri pakutud maa korralise hindamise täiendav läbiviimine peaks
suurendama maamaksu laekumist kokku 500 miljoni krooni võrra. Kui arvestada, et maamaksu üldine laekumine pärast Tallinna 2,5 kordset tõusu on üle 700 miljoni krooni ning maa väärtus on tõusnud kiiremini Tallinnas, tähendaks see Tallinna koduomanikule kokku kahekordset maksutõusu. Kui juba praegune maamaksu määr on Tallinnas paljudele inimestele liialt ränk koorem, siis selle kahekordistamine tähendaks, et inimesed on varsti silmitsi olukorraga, kas kodu omada või mitte. Kriisi põhikoormus on nii või teisiti paljuski koduomanikel, selle koormuse suurendamine maksutõusuga toob kaasa hulgaliselt muid sotsiaalprobleeme, mis loodetud rahalist tulu kahandavad.

Kust siis kokku hoida ja kuidas?
Selliste ettepanekute asemel võiks praeguse eelarve tasakaalustamise puhul lähtuda tagurpidisest valemist kui möödunud kärbete puhul: mitte ei valita välja paari kärpevaldkonda või ei viida läbi paari maksutõusu (mis töötust suurendavad, mitte ei kahanda), vaid korrutatakse kogu eelarve läbi teatud vähendava koefitsendiga, tuues eraldi välja üksnes need kohad, mida kärpida koalitsioon ei soovi. Niisiis, otsustada mitte mida kärpida, vaid mida ei kärbitaks. Taoline meetod võimaldaks lisaeelarve ka mais Riigikogus ära menetleda ja väldiks ülemäärast vastandumist erinevate valdkondade vahel.

Tallinna Vee juhtum: monopolile tuleb kiiresti päitsed pähe panna

Tänane uudis Tallinna Vee kasumi kohta (möödunud aastal 295 miljonit) millest 230 plaanitakse dividendidena välja maksta, näitab, et veemonopolide üle puudub Eestis igasugune kontroll. Olukord on lausa karikatuurne: vee hinna regulaatorina tegutseb Tallinna linn ise, kes on kolmandiku Tallinna Vee aktsionär ja seega ilmses huvide konfliktis. Pole siis ime, et viimase kuue aastaga on Tallinna Vee hind kerkinud üle 50 % ja kasum möödunud aastal oli üle 40 %. Samal ajal sellise tulususe juures ei suunata seda raha sugugi investeeringuteks, vaid võetakse dividendidena välja. Euroopa praktika räägib mõistlikust kasumist vee-ettevõtjate puhul 10 %. Mida teha?

Teen ettepaneku, et Riigikogu algatab järgmisel nädalal seaduseelnõu, millega
antakse veemonopolide hinna eelnev kooskõlastamine riigi konkurentsiameti pädevusse. Amet peab saama õiguse tutvuda kõigi majandustegevust puudutavate materjalidega ning kooskõlastab hinna mõistliku tulukuse tasemel, (võttes muidugi arvesse seinist Euroopa praktikas kuulmatut kasumit). Kui Vee-ettevõtja venitab taotluse esitamisega või algab vaidlustamine kohtus, siis ttuleb anda konkurentsiametile õigus kehtestada piirhind vastavalt tegelikele tegevuskuludele ja mõistlikule kasumile. Kui tegevuskulud kahanevad, peab ettevõtja esitama taotluse ka hinna alandamiseks.

Taolised monopoolsed ettevõtjad kontrollimatu hinnakujundusega on kaasvastutavad ka suure viimaste aastate inflatsiooni eest ning muudavad kõrgete hindade kaudu konkurenstivõimetumaks ka Eesti ettevõtjaid.
Lisaks mõjutab see otseselt kõigi tallinlaste rahakotti. Seega, aega on vähe ja venitada pole mõtet- lükkame järgmisel nädalal selle menetluse käima. Sellekohased seaduseparandused on olemas ja eeldavad vaid poliitilist tahet.

Maksukoormus kodudelt peaks langema, mitte tõusma

Täna otsustas Riigikogu rahanduskomisjon saata täiskogu ette koalitsioonifraktsioonide eelnõu, mis võimaldab kohalikul omavalitsusel vabastada kodualune maa maamaksust. See on õige samm normaalsetes majandusoludes, aga kahekordselt vajalik kriisi tingimustes, et pakkuda koduomanikele keerukates tingimustes leevendust. Mingite täiendavate tingimuste seadmine, nagu täna rahandusministeerium välja pakkus, pole põhjendatud ja kärbib omavalitsuste iseotsustamist vabastuse kasutamise üle. Pigem tuleb tõsiselt mõelda tuleviku peale ning see koormis koduomanikelt tulevikus üldse kaotada.

Samal ajal kui Riigikogu kavandab poliitikat ühes suunas, on OECD raportis
Eesti kohta pakutud välja hoopistükkis teisesuunalised lahendused: nii eluasemelaenude maksusoodustuse kaotamine kui tänase Postimehe andmetel väidetavalt ka ettepanek asendada maamaks hoopis kinnisvaramaksuga.
Nende sammudega ei saaks sugugi nõustuda.

Nende sammude rakendamine tähendaks, et suurem hulk inimesi peaks hakkama kaaluma kodust loobumist või sattuksid makseraskustesse. Eesti erakordselt kõrge koduomanike osakaal ühiskonnas tähendab ka seda, et koduomanike majanduslik seisukord on keskmiselt palju madalam kui paljudes teistes EL riikides, kus koduomanike arv on alla poole rahvastikust.

Lisaks ei oleks minu hinnangul riigil ka õigust teatud eeldustel võetud eluasemelaenudelt vabastust kaotada, lähtudes õigusliku ootuse põhimõttest juba võetud varalise kohustuse suhtes.