Just Vabadussõja Võidusammas ja just nüüd!

Paar päeva pärast pidulikku aastapäeva tähistamist on korraga jällegi püstitatud küsimus Vabadussõja Võidusamba rajamisest loobumise kohta ja poliitikud kritiseerivad seda koos mitmete arhitektidega. Väidetakse, et samba rajamine lõhestab ühiskonda. Vaidlen ühemõtteliselt vastu. Samm-sammult on avalikkuse toetus sellele tööle hoopis kasvanud. Läinud aasta lõpus toetas samba rajamist muudetud kujul 74 % küsitletutest. Parim näide toetusest sambale on need üle 4500 inimese, kes on sammast toetanud rahaliselt. Muidugimõista on arhitektuuriline teostus vaid vaid üheks asjaoluks. Teine pool seisneb jällegi idees- pahameelt tuntakse, et soovitakse püstitada ausammast just Vabadussõjale, mitte abstraktsele vabadusele- poliitilisele, kunstilisele jm. Vaidlen vastu- Vabadussõda oligi inimese, rahvuse ja riigi vabaduse eelduseks. See ei olnud "üks sündmus", vaid võrdusmärk Eesti Vabariigi ja rahvuse poliitilise vabadusega. Kolmandaks, ettepanek lükata võidusamba rajamine veel kümneks aastaks edasi on küüniline. See tähendab seda, et see sõjaeelne põlvkond, kelle jaoks samba rajamisel on eriline tähendus, samba püstitamist oma silmadega enam ei näe. Kokkuvõtteks- ega sammas ei ole eesmärk, eesmärk on vabaduse järjepidevus. Selle tagatiseks on saada aru auvõlast möödunud põlvede ees.

Õnn on see, kui sul on oma riik

Soovin kõigile ilusat Vabariigi Aastapäeva.

Meie oma riik on tõeline õnn: see on eeldus ja tagatis kõikidele muudele õigustele ja vabadustele: majanduslikule edule, sõnavabadusele, meie keelele ja kultuurile. Teisisõnu, annab õiguse olla vaba inimene. Eesti Vabariik garanteerib meie igapäevaseid võimalusi palju rohkem, kui seda argiselt tajume. Suurte rahvaste jaoks on enda riiklik iseseisvus enesestmõistetavus. Väikeriikide jaoks jääb iseseisvaks saamine sõltuma alati pingutusest ja soodsatest võimalustest. On hea meel, et meile eelnenud sugupõlvede seas on olnud nii palju mehi ja naisi, kes on oma riigi mõtte äratamise, loomise, hoidmise ja taastamise nimel julgenud kaalule panna oma elu ja vabaduse. Loodan, et suudame olla nende nägemuse väärilised ja hoda meie riiki ausa, ärksa ja armastavana. Riigi sünnipäeval kõlbab ka soove esitada. Soovin siis, et järgmisel oma riigi aastakümnel oleksid huvide kõrval meie avalikus elus tugevateks tooniandjateks kaks väärtust: esiteks, põhimõtted; ja teiseks, konsensus. Konsensus on võimaldanud Eesti Vabariigi luua ja arendada; põhimõtted on sisemiste ja välimiste ohtude puhul alati vabariiki kaitsnud. Ah jaa, loodan, et kohtume homme kell 13.00 Tallinnas Tammsaare pargis avalikul Vabariigi Aastapäeva kontserdil! Ilusat Aastapäeva kõigile sõpradele, keda tean ja neile, kellega pole veel tuttavaks saanud.

KERE masin kahjuks töötab

Täna arutas Riigikogu põhiseaduskomisjon õiguskantsleri ettepaneku täitmist tunnistada põhiseadusevastaseks Riigikogu liikmete kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse.

Mäletatavasti otsustas Riigikogu suure häälteenamusega Jõksi seisukohta toetada ja asuda seadust muutma. Toona hoiatasin, et see on mitmete fraktsioonide jaoks ainult trikk tähelepanu hajutamiseks. Kahjuks ma ei eksinud.

Tänane hääletus põhiseaduskomisjonis näitaski, et kesk ja reform on saavutanud murelikukstegeva teineteisemõistmise ka selles küsimuses. Arutusel oli kaks eelnõu: keelata Riigikogu liikmete kuulumine äriühingute nõukogudesse. Seda toetasid IRLi ja sotside esindajad. Teine ettepanek oli, et Riigikogu liikmeid hakkaks äriühingute nõukogudesse ministri ettepanekul nimetama Riigikogu majanduskomisjon. See variant võitis – toetatuna keski ja reformi esindajate häältest.

Minu hinnangul on tegemist muudatusega, mis ei lahenda põhiseadusevastasust, vaid pigemini süvendab seda. Loodan, et see eelnõu, mis Riigikogu kõnetoolist homme üle antakse, jääb viimaseks pretsedendiks Kere-hääletusmasinale ning seda ei võeta seadusena kunagi vastu. Tänasel Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil töötas see masin kahjuks täistuuridel.

Tysoni liin valitsuses on vale

Postimees on täis Partsi ja Ansipi vastasseisu. Mis see siis tähendab? Tegelikkus on lihtsam nagu elu ikka. Põnev ja eepiline isikutevaheline vastasseis on mängitud välja reformi "büroo" poolt. Selle mõte on lihtne. Valitsuses on kujunenud viimastel kuudel välja „negatiivse konsensuse“ kultuur – koalitsioonipartnerite eelnõud ei leia kooskõlastamist ja asjalikku arutelu, vaid jäävad kuhugi Riigikantseleisse "rippuma".

Selle põhjuseks on ka asjaolu, et ei ole tekkinud arutelu, mille pinnalt oleks võimalik teha tervemõistuslikke kokkuleppeid. Mis kompromissikultuuri sa hing ikka tahad, kui enne arutelu öeldakse, et arutada ju võime, aga selle asja ellu rakendamine on võimalik "ainult üle kellegi laiba"?

Valitsused on tõhusad ja toimivad, kui valitseb positiivne konsensus – üksteise ideid toetatakse leevendatud kujul, saades aru et see tagab töövõime. Täna on maad võttev negatiivse konsensuse kultuur raskendamas nii valitsuse kui Riigikogu tööd, mis peab jälle veerandtunniseid istungeid. Võtmed selle asja lõpetamiseks on valitsusjuhi taskus. Just valitsusjuht peaks looma tiimis õhkkonna, kuidas leida ja teha kompromisse nõnda, et koalitsioonierakonnad ei peaks oma eesmärke ja ideid jalge alla tallama.

Saavutada valitsuses poliitiliste otsuste langetamine – selle eest saabki valitsusjuht ministritest kõrgemat palka. Paraku on minu meelest reformi "büroo" müünud Ansipile maha hoopis teise taktika: mitte soodustada konsensuse leidmist, vaid püüda korraldada karistusoperatsioone persoonide suhtes, lootes sellest partnerite "paindlikumat" suhtumist asjadesse. Seega, tahetakse näidata et mitte peaministri taga ei ole poliitilistes küsimustes otsustamatus kinni, vaid vastalistes persoonides, kellele nuhtlust jagades tulevad ka positiivsed otsused.

Valides välja Partsi loodetakse rõhuda ka sisemisele intriigile IRL-s. Paraku tehakse sellega totaalne valearvestus, kuna otsused, mille üle võitlus käib, on erakonna positsioonid. Tehakse ka teine valearvestus: võimendades Partsi-Ansipi vastasseisu asetatakse konflikti ka Ansipi isik. Saatus ei ole sellises olukorras ministrite suhtes kunagi soosiv.

Ilmselt nende nõuandjate seas reformis, kes Ansipit ässitavad Tysoni stiilile, on ka neid, kes tahaksid teda sisemiselt nõrgestada. Igal juhul on reform võtnud ette Suure Partsisõja, mis võiks olla isegi naljakas, kui ei takistaks normaalset tööd teha. Mitmed inimesed on küsinud: miks teie sellele lärmile krõbedalt ei vasta? Vastan neile siin: sest sellele ootusele nende taktika ongi üles ehitatud.

Sestap oleks vale sellega kaasa minna. See valitsus on hea ja suudaks palju rohkem, kui seda vaid veidike rohkem sooviksime. Soovitan ka reformil loobuda „Tysoni liinist“ – Eestil on täna vähem aega kui kaheteistkümne kuu eest. Mis me jändame.

Mis saab Kristjan Raua muuseumist?

Teatavasti on päevakorda kerkinud Kristjan Raua Majamuuseumi tegevuse ümberkorraldamine. Kultuurirahvas tegi sel nädalal pöördumise, milles nõudis muuseumi tegevuse jätkumist. Käisin täna muuseumis "sündmuskohaga" tutvumas.

Soovitan kõigil muuseumi külastada (avatud N-L kell 10-17). Maja on projekteerinud Herbert Johanson Raua enda eskiisi järgi. Muuseumis käib juhataja sõnul aastas ligi 2000 inimest, ennekõike nõmmekad ja Mustamäe-Nõmme koolide lapsed.

Raua tähendusest meie kultuuriloos ei ole vaja rääkida, ka ei ole meil säilinud palju taolisi majamuuseume koos tarbeesemetega. Seega, muuseum peab jääma ja arenema. Täna vajab hoone remonti. Muuseumi staatuse muudab eripäraseks see, et maja omanik ei ole mitte riik, vaid Kristjan Raua tütar, kes suuremeelselt on võimaldanud 1984. aastal loodud muuseumi tegevuse jätkumist.

Kõnelesin täna ka Eesti Kunstimuuseumi peadirektori Marika Valguga. Tema suhtumine ei jätnud mulle kahtlust, et soovib muuseumi tegevuse jätkumist. Küsimus on selles, millisel kujul ja kust tuleb raha? On tunnustamistvääriv, et Nõmme linnaosavalitsuse juht Rainer Vakra on teatanud valmisolekust võtta muuseumi majandamine linna õlgadele. Mina peaksin täna oluliseks, et muuseum jääks sisuliselt seotuks kunstimuuseumiga. Oli ju Raud Eesti Kunstimuuseumi alusepanija.

Tähtis on lahendada küsimus, kuidas saab riigi rahast toetada eraisikule kuuluvat hoonet. Usun, et üheks võimaluseks oleks luua Kristjan Raua Muuseumi Sõprade Selts, kelle kaudu saaks taolist juriidilist probleemi lahendada. Täna muuseumis kohvi juues ja vaadates Raua portreed tuli ette ka täiendav mõte. Raud on Eesti rahatähe peal kujutatud kultuuritegelane. Eesti Panga Muuseumis on ka Raua vahakuju. Eesti Pank võiks võtta Raua muuseumi oma šefluse alla. Nii võiks muuseumi sisuline tegevus olla seotud Eesti Kunstimuuseumiga, vormiliselt võiks muuseumi ülalpidamist tagada pank.

Juhin tähelepanu, et pank on täna ka Maardu mõisa omanik. Raua muuseumi haldamise ülevõtmine ei oleks selle kõrval midagi kohatut. Pakkusin selle mõtte ka proua Valgule välja. Loodan, et lähinädalatel saavad kindluse Raua tütar, muuseumirahvas ja kultuuriavalikkus, et muuseum jääb ning leitakse remondivahendid.

Vabad valimised Tallinnas solgitakse ära

Rahvusvaheline arusaam vabadest ja õiglastest valimistest ei puuduta üksnes protseduuride täitmist valimispäeval. See eeldab ka valimiskampaania jooksul võrdsete võimaluste pakkumist kandidaatidele ja kandideerivatele erakondadele.

Nagu näha Savisaare eilsest telesaatest ja nendest kümnetest miljonitest, mida kasutatakse mõtestatud tegevusega maksumaksja rahast, et anda ühele poliitilisele jõule konkurentsieelis, on õiguslikust aspektist täiesti reaalseks muutunud oht, et Tallinnas me ei saa kõneleda tegelikkuses vabadest valimistest Eesti põhiseaduse ja rahvusvaheliste standardite järgi. Ütlen seda juristina täiesti tõsiselt: kusagile tuleb selles tsirkuses õiguslik joon vedada, muidu avastame järgmisel aastal, et me ei ela linnas, vaid parteis.

Enne möödunud valimisi, kui linnaosade propagandalehed ilmusid veel kord kuus (peatselt hakkavad ilmuma kaks korda kuus) ning ei osatud linna-tv-d veel ette näha, esitasin linnapropaganda kohta arupärimise õiguskantslerile. Jõks ütles toona selgelt:" Erakonnavõrdsus ei tähenda mitte ainult võrdset võimalust kandideerida valimistel, vaid võrdsust ka erakonnale reklaami tegemise ning valimiskampaania läbiviimise tingimustes".

Jõks jõudis ka järeldusele, et "arvamuste turg" peab jääma võimude mõjutustest vabaks, just seda põhiseadusliku väljendusvabaduse rikkumist me näeme. Põhiseadusevastaseks peab ka riigiõiguse õppejõud Taavi Annus "riikliku propagandaettevõtte" loomist. Jõks hoiatas ka selgelt, et niisugust poliitikute reklaamimist võib käsitleda ka kui varjatud erakondade rahastamist.

Kogu arupärimise vastus on aadressil: http://www.oiguskantsler.ee/index.php?pageID=138.

Võtame kokku: maksumaksja rahaga propaganda on lisaks kõlbelisele küsitavusele ka põhiseadusevastane, sest kätkeb endas väljendusvabaduse positiivset piiramist, võrdsusõiguse rikkumist ja vabade valimiste printsiibi rikkumist.

Kui uus õiguskantsler ametis, teen kindlasti tõsise pöördumise ka tema poole. See jant on enamikule inimestele täna naljaasi, kuid homme nutuasi, sest praegu käib poliitiliste pretsedentide loomine.