Kesk ja reform pugesid teki alla

Täna arutas Riigikogu põhiseaduskomisjon Allar Jõksi ettepanekut riigi äriühingutes Riigikogu liikmete tegutsemine keelustada. Pärast pikka arutamist otsustati konsensuslikult toetada Jõksi ettepanekut ja asuda tulevikus seadust muutma. Sellega aga on mitmeid kurbi kogemusi, et taoline ettepanek võib aastateks Riigikokku pärast näilist heakskiitu vedelema jääda. Selle vältimiseks tegin komisjonile ettepaneku, et see seisukoht ei jääks vaid deklaratiivseks ning sellele järgneks ka konkreetne samm.

Minu ettepanekul oleks komisjon täna algatanud Riigikogu liikme staatuse seaduse § 28 muutmise, millega lisatakse ametite loetelule, mida Riigikogu liige ei tohi pidada, ka riigi osalusega äriühingu nõukogu liikmeks olek. Seda toetasid IRL (mina ja Mart Nutt) ning sotsid (Hannes Rumm) ning vastu olid ühel häälel ja ühel meelel Keskerakond ja Reformierakond. Seega tundub, et nädalavahetusel sõlmiti vaikselt KERE ning mindi plaani B peale - toetada Jõksi ettepanekut ainult näiliselt, aga mitte tegelikult. KERE sõlmimisest on paganama kahju - selliste tempude valguses muutub veelgi tähtsamaks uue õiguskantsleri isik. Jõks on mees, kes KERE survele vastas omapoolse suurema survega. Tahaks loota, et Indrek Teder saab Riigikogu toetuse korral taolise tembutamise vastukaaluks.

Jõksi ettepaneku vastased ütlevad et Riigikogu liikmete kuulumine äriühingute nõukogudesse tugevdab järelevalvet. Soovitan neil ja muudel huvilistel lugeda Riigikontrolli aruannet läinud kevadest omanikujärelevalve kohta riigi osalusega äriühingutes. Selles kirjutatakse: ”Nõukogude järelevalve juhatuse üle on ebaühtlane/…/valitseb oht, et äriühingud ja sihtasutused ei pruugi oma tegevuses lähtuda riigi kui omaniku ja asutaja huvidest/…/nõukogu liikmete roll äriühingutes ei ole selge.”

Kokkuvõtteks: tegemist on hävitava raportiga miljardite kroonide haldamise võimekuse (võimetuse) kohta.

Ühelt poolt on üldise riigi omanikujärelevalve poliitika puudumise valguses otsekui ebaoluline Riigikogu liikmete nõukogudesse kuulumine või mittekuulumine. Teistpidi on selge, et põhimõtteline valik on väga terav - kas põhiseadust võib rikkuda viiluhaaval?

Sellisel rikkumisel on ka rahas mõõdetav tähendus: kui Riigikogu liikmete kuulumine äriühingute nõukogudesse jätkub, siis ei ole tegelikult võimalik tagada olulist juhtimisprintsiipi ehk äriseadustikust tulenevat äriühingu nõukogu liikmete personaalset vastutust juhtimisotsuste eest. Pole juhus, et ministrid üldkoosoleku õiguses saatsid seenele riigikontrolli ettepanekud võtta vastutusele Weroli ja Viljasalve nõukogud kuhu kuulusid ka Riigikogu liikmed - käed jäid arusaadavalt liiga lühikeseks.