Riigikogu kogunegu eriistungile

Teen ettepaneku, et lähema 72 tunni jooksul koguneks istungile Riigikogu, et kuulata valitsuse informatsiooni Vene-Gruusia sõja kohta ning võtta vastu omapoolne avaldus ning pöördumine teiste EL parlamentide ning kolmandate riikide parlamentide poole tegutsemiseks.

Kevadel võttis vastu Riigikogu omapoolse avalduse Gruusia terviklikkuse kaitseks seoses Venemaa 16.04.2008 avadlusega. Sel avaldusel oli agressiooni ennetav tähendus. Agressiooni ajal peame tegutsema kiiremalt.

Loogiline on pidev välis-, kaitse-, ja EL asjade komisjonide kogunemine, kuid parlamendi täiskogu kaal ja mandaat on oluliselt tugevam.
Meie huvides on näidata, et erinevad institutsioonid on suutelised kiirelt reageerima ajal, kus agressor loodab, et suvi ja olümpia hajutab maailma tähelepanu.

Meie naaberriik on alustanud teise riigi territooriumil sõjategevust ning see muudab paratamatult julgeolekupoliitilist situatsiooni. Peaksime olema valmis lähetama ka Riigikogu esindajad Gruusia parlamendile toetust avaldama nii muudes EL riikides kui ka vajadusel täiendavalt Gruusiasse.

Teine mõte oleks Riigikogu poolt korraldatav välkümarlaud erinevate EL riikide parlamentide esindajatele, mis võiks toimuda lähemate päevade jooksul.

Paanitsemine piirileppe ümber ajab meid ummikusse

Kuna avaldused piirileppe preambulast Tartu rahu kõrvaldada jätkuvad, juhin tähelepanu
mitmetele vähem mainitud asjaoludele. Esiteks, piirilepet ei saa juriidiliselt lahti haakida Eesti rahvusvahelis-õigusliku staatuse probleemist. Õiguskantsler Jõks rõhutas kolm aastat tagasi selgelt, et Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje, nagu oleks Eesti Vabariik....nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on juba 1940 kehtivuse kaotanud või piirilepe asendab täies mahus Tartu rahu. Samuti Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Lauri Mälksoo on sõnastanud selgelt oma arvamuses 7. veebruarist 2005: kui Eesti jätab ühepoolse deklaratsiooni tegemata Tartu rahu piirijoont mittepuudutava osa kehtivuse kohta, siis kaotab Tartu rahulepe kehtivuse täies mahus. Tartu rahuleppel on tähtsus siis, kui me ise oskame seda sisustada ja julgeme kasutada. Rahuleppe artikkel 2, millega Venemaa ütleb lahti oma ülemvõimust Eesti alale, on Venemaa jaoks ülimalt vastik asjaolu, mille kehtivuse eitamisel rajanevad põhilised kontseptuaalsed konfliktid kahepoolsetes suhetes. Kui rahulepe kaotas kehtivuse, siis polnud ka okupatsiooni, Eesti oli vabatahtlikult NL osa jne. Me avame selle pandora laeka täiesti tarviduseta. Juba üksnes võimaluse loomine, et rahvusvahelises õiguses oleks võimalik meie sammu tõlgendada kui rahuleppest loobumist on ohtlik ning kindlasti ei vasta Eesti huvidele. Seega on preambulas sisalduv viide Tartu rahule rahvusvahelise õiguse küsimus, mitte mingisugune sisepoliitiline meeldimise -mittemeeldimise probleem ning sellest lähtuvalt tuleb olukorda analüüsida.
Tuletan meelde, et Venemaa on teatanud, et ta võtab allkirja leppelt tagasi. Sellisel juhul ei ole Eesti parlamendil õiguslikult siin midagi teha- Viini konventsiooni järgi on võimalik leppest väljuda ning seda on Venemaa oma avaldusega juba teinud. Pean kahetsusväärseks Siim Kallase seisukohta et preambula oli sisepoliitiline provokatsioon. Toomas Savi Eestit ründav avaldus ei olnud nii ohtlik- parlamendiliige on oma sõnades vaba ja see andis lihtsalt Venemaale märku, et Venemaal tasub survet tugevdada- meie ühtsus mõraneb. Kallase avaldus oli aga komisjoni asepresidendi avaldus. Komisjoni liikmetelt eeldatakse, et nad ei esinda selle liikmesriigi huve, kes nad ametisse on määranud. See peaks kehtima ka vastupidiselt- et nad ei ründa sedasama liikmesriiki. Värskendan ka Kallase mälu: 1996 soovis ta välisministrina sõlmida nö tehnilise piirileppe ning teatas Venemaale valmisolekust mitte teha deklaratsiooni Tartu rahu kohta, lootes, et siis on võimalik piirilepe juba 1996 sõlmida. Kas selline poliitika oli tulemuslik, näeb igaüks 12 aastat hiljem. Mida siis teha: kõigepealt ei ole mõtet teha avaldusi, mis jätavad mulje sisulisest läbimõtlematusest.Teiseks, tuleks rahulikult küsida Venemaa ametlikku seisukohta piirileppe allkirja tagasivõtmise kohta ja sellest vastusest sõltuvalt esitada omapoolne järgnev ettepanek.Kuna probleemiks on Tartu rahu küsimus, kaaluksin ma tõsiselt dr. Mälksoo ettepanekut, et Eesti teeks kolmanda sammuna täiesti tsiviliseeritud ettepaneku pöörduda Tartu rahu kehtivuse küsimuses kõige autoriteetsemasse rahvusvahelise õiguise institutsiooni- ÜRO rahvusvahelisse kohtusse. Selle kohtualluvus on vabatahtlik ning Eesti huvid on kaitstud nii siis, kui Venemaa sellega nõustub ning meie positsiooni maailma silmis ei halvenda ka see, kui Venemaa keeldub. Meil ei ole vaja paanitseda ja naiivselt arvata, et võimaluse loomine õigusliku järjepidevuse katkemiseks muudab meie naabrisuhteid Venemaaga paremaks. Ärgem unustagem, et preambulat ei teinud me Venemaa tarbeks, vaid Eesti Vabariigi rahvusvahelise õiguse positsiooni arvestades.

Ettepanek: Otsustame Riigikogu palgareformi juuniks ära

Riigikogu töökorralduse komisjoni liikmed
Toomas Varek, Rain Rosimannus, Valdur Lahtvee, Karel Rüütli

Ärakiri: Heiki Sibul


Lugupeetav esimees

Peame vajalikuks põhjalikku tööd Riigikogu töökorra küsimuste menetlemisel. See töö võib, kuid ei pruugi kujuneda aastatepikkuseks. Meie hinnangul on asjakohane võimalikult ruttu heaks kiita need muudatusettepanekud, mis leiavad kõigi Riigikogus esindatud erakondade toetuse.

Kindlasti on meie komisjonis üks kõige kiiremat otsustamist vajav küsimuse Riigikogu palgasüsteemi muutmine.

Peame vajalikuks, et selles küsimuses käituks komisjon omapoolse seisukoha kujundamisel kiirelt ja otsustavalt. Teeme ettepaneku, et järgmisel komisjoni koosolekul 14. mail võetaks päevakorda küsimus Riigikogu palgakorralduse muutmisest.

Esmalt on vaja jõuda selgusele selles, millised erakonnad toetavad Riigikogu senise palgasüsteemi muutmist ja millised mitte. Kui komisjonis selgub, et lisaks Isamaa ja Res Publica Liidule ning Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale peavad ka teised parlamendiparteid vajalikuks palgasüsteemi muutmist, saame hakata arutama erinevaid lahendusi palgasüsteemi muutmiseks.

Palume kõigil komisjoni liikmetel enne kolmapäevast koosolekut arutada oma fraktsioonides Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmist, et tutvustada komisjonis fraktsiooni põhimõttelist suhtumist senise palgasüsteemi muutmise kohta.

Sellise tempoga küsimust arutades jõuame kindlasti palgasüsteemi muutmise osas otsusele juba selle Riigikogu istungjärgu lõpuks juunis.



Hannes Rumm Urmas Reinsalu

Kes siis riigikaitset juhib?

Ekslikult on avaldatud arvamust, otsekui tänane põhiseaduse muutmine muudab mingi institutsiooni pädevust riigikaitses. Nii see ei ole. See loob üksnes eelduse, et seadusandjal on vabamad käed riigikaitse seadustes juhtimisküsimuste lahendamiseks ja asetab seeläbi parlamendile suurema vastutuse küsimuse reguleerimisel. IRL fraktsioon toetas täna põhiseaduse muutmist selge tingimusega: see parlamendikoosseis peab võtma vastu seadused, mis panevad ühemõttliselt paika, kes ja kuidas riigikaitset juhivad. Jõusse saaksid seadusemuudatused astuda seejärel, kui on järgmise Riigikogu koosseisu poolt heaks kiidetud täna esimest korda vastu võetud põhiseaduse muutmise seadus. Omalt poolt pakun välja, et riigi kaitse üldjuhtimiseks tuleks sätestada järgnevad põhimõtted: rahuajal juhib riigikaitset kaitseminister, sõjaajal peaminister. Kaitseväge juhib kaitseväe juhataja, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul. See oleks regulatsioon, mis on vastavuses Kesk-Euroopa õigustraditsiooniga, ning määraks selge vastutuse. Tänane ebamäärane olukord erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juhtimise reguleerimisel on Eesti rahvuslikule julgeolekule ohtlik. Seega tuleb muudatused teha, seades eesmärgiks, et: käsuliin oleks selge ja toimiv, tagatud oleks kahesuunaline tsiviilkontroll (nii militaarse kui tsiviilse juhtimistasandi suhtes) ning säiiliks üldise kaitseväeteenistuse põhimõte.

No mis sa kostad!!!

Samm-sammult on täienemas nende riigikogu fraktsioonide read, kes leiavad, et parlamendi töökorras on vaja muutusi. Ütlen avameelselt, kartsin, et meie parlamendireformi ettepanekuid tervitatakse positiivselt vaid viisakusest, tegelikult soovitakse neid tähelepanuta jätta. Tunnistan täna, et eksisin. Selle nädala reaktsioon on olnud tormiline: 2 seaduseelnõud ja lisaks veel pakk ettepanekuid!!! Tõden rõõmuga, et mitmed fraktsioonid toetavad praktiliste ettepanekutega seaduseelnõude kujul meie kolme mehe ettepanekut: esiteks, roheliste ettepanek avalikustada komisjonide töö, teiseks keski ettepanek uurimiskomisjonide moodustamise kohta parlamendi vähemuse toel ja kolmandaks reformi valmisolek asuda läbi viima oluliste poliitiliste teemade kuulamise täiskogus. Reformi seisukoha muutmise üle on mul tõsiselt hea meel. kartsin et nad jäävad positsioonile et midagi pole vaja muuta ning saadikud töötavad niikuinii 24 tundi ööpäevas. Õnneks tuldi hoogsalt ja värskelt muutmisettepanekutega kaasa. Eile moodustati fraktsioonide töörühm esitatud ideede läbitöötamiseks. Kuid, tuletan meelde: üks parlamendireformi ettepanekute pool on asjalikum töökorraldus. Teine pool reformist on paralmendiliikmete vastutuse tõstmine. Viimase teema arutelust ei tohi me kõrvale jätta. Igal juhul, loodan, et käes on kaaluka parlamendireformi aeg. Ja mitte teosammul.

Esmane tagasiside parlamendireformi ideele

Aitäh kõigile, kes on pakkunud oma mõtteid ja kommentaare parlamendireformi paberile. Põhjalikem oli minu jaoks riigikontrolör Mihkel Oviiri arvamusartikkel tänases Maalehes, kus ta kutsus üles parlamenti kiiretele reformidele ja tunnistas, et Riigikogu töös on alanud teine ajajärk. Tema nending, et uue olukorraga kohanemisel on Riigikogu olnud nõrk, on range ja adekvaatne. Oviiri retsept juhib tähelepanu vajadusele vaadata parlamendil strateegilistes aruteludes ette perspektiivis 20-30 aastat. Lisan juurde, et see eeldab sarnase arutelu ettevalmistamise võimekust ennekõike valitsusasutustelt.

Liina Tõnissoni ettepanek arutelude läbiviimise kohta seaduse-eelnõude-vabal ajal on asjakohane. Eiki Nestorit tänan toetavate sõnade eest ja ütlen meenutuseks selgelt: infotunni vahetumaks muutmise idee pärineb eelmise Riigikogu koosseisu ajast sotsiaaldemokraatidelt. Eikil on täiesti õigus, et nende ettepanekute realiseerimiseks ei piisa seaduste muutmisest, see on ka küsimus iga parlamendierakonna ja poliitiku vaatesuuna nihkumisest. Peep Aru Reformierakonna poolt juhib tähelepanu ka e-Riigikogu ideele. Ka Ain Seppiku sõnad on arutelu toetavad. Tema kahtlus selle suhtes, kas suudame enamusdemokraatiast nihkuda kosensusdemokraatia suunas on põhjendatud, kuid ei õigusta minu meelest sellest katsest loobumist. Selle vajadusele juhtis ka Tõnis Saarts tähelepanu.

Jürgen Ligi meelest ei ole parlamenditöös midagi muuta vaja- kas osade asjade puhul on kõik juba korras või siis osade asjade puhul ei ole parlamendis piisavalt kompetentsi. Mis seal ikka, ka täiesti eitav arvamus täiendava töökoormuse suhtes on selge seisukoht. Lennart Meri on öelnud, et inimese elu on võitlus laiskusega. Eks seda võitust me siis Ligiga peame nende muudatuste arutamisel mõlemad oma sisemuses pidama. Siiski, vaevalt keegi julgeks väita, justkui tänane Riigikogu päevakava on nii pingeline, et aega jääb veel puudugi. Muidu tuleb välja nagu sõjaväeanektoodis, kus kindral küsib sõduritelt: noh, kas putru jätkub? Saab vastuseks: jah, ja jääb veel ülegi. Ja mis te siis ülejäägiga teete? Sööme ära ja jääb veel puudugi!

Enn Sarve mälestades

Tänasel küüditamise mälestuspäeval meenutan laupäeval meie hulgast lahkunud vabadusvõitlejat Enn Sarve. Enn oli riigimees selle sõna parimas tähenduses. Olen kindel- kui ajad oleksid olnud teistsugused- oleks ta olnud sõjajärgse Eesti Vabariigi avaliku poliitika kirkamaid ja mõjukamaid suurkujusid: riigivanem, diplomaat või rahvusvaheline mõtleja. Saatus pani Ennu ette raskema tee, mida ta käis andunult ja väärikalt. Nii, nagu Andreas Oplatka pani Lennart Meri intervjuuraamatule pealkirjaks "Eestile elatud elu", väärib seda motot ka Enn. Enn oli lahkunutest viimane Rahvuskomitee meestest, kelle teod sidusid poliitiliselt ja riigiõiguslikult kokku sõjaeelse Eesti Vabariigi ja praeguse omariikluse aja. Nemad olid okupatsiooni tingimustes selge ja ühemõtteline kompass Eesti taotlustele: iseseisvuse ning demokraatia taastamine ja rahu. Ärgem unustagem, et sovetid vihkasid rahvuskomitee mehi rohkem kui natse, sest nägid neis sõja lõpul pikas plaanis õigusega oma huvidele palju ohtlikumat vastast. Tema tähtsaimaks teoks oli juristi ja humanistina rahvusvahelise õiguse ja inimliku õigluse aspektist Eesti Vabariigi saatuse hindamine ja täpne kaalumine ning kaasamõtlejatele edasi andmine. Tema teose "Õiguse vastu ei saa ükski" piibellik pealkiri võtabki kokku tema sõnumi ja töö. Kohtusime viimati kolmapäeval, siis ütles Enn, et mitu asja on pooleli: Rahvuskomiteest artikkel, artiklikogumiku asjad ja muu. Kui Eestis oleks kommet nimetada sõjalaevu riigimeeste nimede järgi, siis seda Enn Sarve elutöö vääriks. Muide, temaga suhtlemise muutis kahekordselt toredaks muhe huumor. Ta oli paljudelgi juhtudel kirglik ja äga, kuid ei kunagi mäleta ma teda kurjana. Loodan, et märtsiküüditamise päeval järgmistel aastatel peame kogunemistel meeles Ennu ja tema põhimõtteid. Enn väärib seda.